Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Alo Raun: anonüümne terroriavaldus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Alo Raun | FOTO: Mihkel Maripuu

Eelmise nädala konkurentsitult loetuim kodumaine uudis Postimehe uudisteportaalis oli teade, et maailmakuulsa Anonymouse maski taha varjuvad häkkerid kavatsevad rünnata Eestit. Kuigi kardetud paugu asemel lõppes aktsioon susinaga, tekitas see inimestes palju temaatilisi ja vastakaid mõtteid. Näiteks selle üle, kuivõrd ohtlik saab olla internet või milline peaks nägema välja üks kübermeeleavaldus.

Kõnekas on kasvõi fakt ise, et täiesti tundmatu inimene saab nii vabalt üht riiki ähvardada ja hetkega oma sõnumile sel määral tähelepanu. Arvestagem, et see alaealine Väike-Maarja kandi noormees (koos paari kaaslasega) ei piirdunud ainult sõnadega ning kuulsa «kaubamärgi» kasutamisega. Mõned olulised veebiküljed olid nende tegevuse tõttu reaalselt ajutiselt maas. Just see ongi muljetavaldav, et tühisena esitletav võimuvastane suutis tegelikult niigi palju saavutada.

Vahejuhtum on näide üldisematest viimaste aastatega kaasnenud muutustest. Piisab meenutada sotsiaalmeedia rolli araabia kevades, Venemaa opositsiooni tegevuses, Occupy-liikumises ja mujalgi. Võimuvertikaal on kõikuma löödud. Veebi anonüümsus ja iseloom on sünnitanud olukorra, kus üksikindiviid saab senisest kergemini teha kurja suurele organisatsioonile, koguni riigile.

Tõsi, mis saaks olla nende arengute vastu olukorras, kus suur on halb ja väike hea. Kuid siin on oluline aga – paratamatult võivad rollid vahetuda. Ründaja võib olla veendunud, et tema taga on «tõde». Aga kas ikka on?

Demokraatliku riigi poliitiline kohtumõistja on rahva üldkoosolek, valimised. Just see annab mandaadi lahendusteks, otsusteks. Olgu, kui valimisteni on pikk maa, on tõesti võimalik poliitikat mõjutada piketiga, seadusliku meeleavaldusega. Ja seda tulebki teha, kui valitsejad ei tunneta enam rahvast.

Kuid antud juhtum ei kvalifitseeru selleks. Kus olid siin sajad, et mitte öelda tuhanded aktsiooni toetavad inimesed? Kui reaalilmas on osalus mõõdupuu, oleks loogiline eeldada seda veebiski. Neid, kes väidavad end esindavat miljoneid, kuid tegelikult esindavad vaid iseennast, oleme ju ennegi näinud.

Lisaks ei saa üle ega ümber asjaolust, et kasutatud meetod – DDoS – on ja jääb taolisel kujul seaduserikkumiseks. Ma ei näe võimalust, et võõraste inimeste arvutisse tungimist saaks kuidagi registreeritud meeleavaldusena seadustada.

Seega, kuigi rohujuure demokraatia väärib igati toetamist ja mõtestamist internetiajastu kontekstis, ei saa Anonymouse juhtumit sellena kvalifitseerida. Tegu on ebaõnnestunud «terroriaktiga» ning katse piiritleda nii laialt kübermeeleavaldusi peab minema uuele ringile.

Tagasi üles