Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Urmo Kübar: Anonymous surus vastase vaikima

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Alo Raun
Copy
Urmo Kübar
Urmo Kübar Foto: Martin Sookael

Kodanikuühiskonnas peaks erimeelsuste korral peale jääma tugevam argument, mitte tugevama argument. Seega ei saa Anonymouse-stiilis küberrünnakuid lugeda meeleavaldusteks, leiab Vabaühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübar Postimehe arvamusportaalis.

On selge, et kodanikualgatus ei tähenda ainult nunnut heategevust nõrgemate aitamiseks või pehmel häälel armastusest ja maailmarahust rääkimist. «Meeldivus» ei ole adekvaatne kriteerium kodanikualgatuse hindamiseks – inimesed või grupid, kes oma õiguste eest seisavad, ning viisid, kuidas nad seda teevad, ei pruugi meile meeldida (mõelgem näiteks arstide streigile, mis kahtlemata toob paljudele kaasa vähemaid või suuremaid kannatusi), kuid see ei tähenda, et neil poleks õigust end väljendada.

Ometi jookseb oluline piir selle koha pealt, kus iseenesest ehk õigete väärtuste eest seismine muutub vägivaldseks, näiteks kahjustades teise tervist või vara (milleks on ju ka veebileht).

Ka siin on inimlik, et me ei suhtu ohvritesse ühe mõõdupuuga. Kui näiteks värviga valatakse üle malbe vanamammi karusnahkne kasukas, tunneme talle kaasa ja soovime päti karistamist; kui sama saatus tabab ülbet töösturit või poliitikut, leiame märksa kergemini, et ta oli selle ära teeninud.

Aga niisuguse vahetegemisega läheme juba üsna haprale jääle. Ka näiteks oma vastase alandamine, tema eneseväärikuse ründamine on vägivald, ja seda on raske oma huvide eest seismise sildiga õigustada.

Rünnakutega veebilehtede vastu kaasneb aga veel üks aspekt. Veebileht on tänases maailmas üks inimese või organisatsiooni häältest, võimalus end väljendada. Minul on raske pidada kodanikuühiskonnale omaseks väärtuseks oma vastase jõuga vaikima sundimist, temalt võimaluse ära võtmist (olgu pealegi, et vaid ajutiselt) oma mõtteid avaldada ja end kaitsta.

Täpselt samamoodi põlgan ma avalikul koosolekul oponendi mahakarjumist või -vilistamist. Kodanikuühiskonnas, nagu ma sellest aru saan, peaks erimeelsuste korral peale jääma tugevam argument, mitte tugevama argument.

Samas arvan ma, et teistel kodanikualgatustel on Anonymouselt midagi väga olulist õppida.

Tegemist on igati moodsa organiseerumise vormiga ja selle all ei pea ma silmas mitte üksnes interneti kasutamist, vaid liidrita, formaalse organisatsiooni ja keskuseta toimimist, kus sarnast mõtteviisi jagavad inimesed võtavad ise initsiatiivi ja võimendavad üksteist.

Sellistele võrgustikele on iseloomulik, et mida rohkem nende vastu võidelda, seda tugevamaks nad muutuvad, seda uuemaid vorme nad oma tegutsemiseks leiavad (mõelgem näiteks muusikatööstuse eelmiste kümnendite katsetele võidelda tasuta failijagamissüsteemidega).

Niisugusena on nad paljuski oluliselt elujõulisemad kui liidrist ja rahas mõõdetavatest ressurssidest sõltuvad ja seega küllalt kergesti haavatavad kodanikualgatused.

Tagasi üles