Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Martin Arpo: kommunismiaja kuritegude tee Euroopa Inimõiguste Kohtuni

Kaitsepolitsei ülemkomissar, endine inimsusevastaste ja sõjakuritegude uurija Martin Arpo meenutab, et just Friedrich Martens tegi ettepaneku lisada Haagi konventsiooni lause, mille põhjal leiti, et okupeeritud alade elanike küüditamine oli kuritegu.

Aastasse 2009 mahub mitu aastapäeva. 20 aastat möödub Berliini müüri ja raudse eesriide langemisest. 60 aastat möödus ligemale 95 000 eestlase, lätlase ja leedulase küüditamisest, kellest 73 protsenti olid naised ja lapsed. 70 aastat möödub II maailmasõja algusest ja Molotovi-Rib­bentropi paktist, mis pani aluse pea kaks aastat kestnud Hitleri ja Stalini koostööle, mille tõttu sai võimalikuks ka eelnimetatu.

Aga see pole veel kõik. Tänavu möödub ka sada aastat professor Friedrich Fromhold Martensi surmast. Tema viimane reis Pärnust Peterburi lõppes Valga raudteejaamas. Eestlased teavad seda reisi ja meie kõige silmapaistvama rahvusvahelise õiguse asjatundja lugu Jaan Krossi ajaloolise romaani «Professor Martensi ärasõit» (1984) järgi.

Martens oli Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, diplomaat ja rahvusvaheliste tüliküsimuste vahendaja. Ta pälvis mitmeid aunimetusi maailma tunnustatumatelt ülikoolidelt: Oxford, Cambridge, Yale. Ta oli nimeka Institut de France’i liige. Tänu osalemisele mitmete tüliküsimuste lahendamisel kutsuti teda lausa Euroopa lordkantsleriks ja hiljem ka kristliku maailma ülemkohtunikuks.

Sajand ilma Martensita kujunes palju verisemaks, kui ta arvatavasti oma elupäevil oskas ette kujutada. Samal ajal oli tema panus rahvusvahelisse humanitaarõigusesse äärmiselt väärtuslik kõigile, kes püüdsid leida õigust ja õiglust 20. sajandi totalitaarsete režiimide terrori käes kannatanud tsiviilisikutele.

110 aasta eest osales Martens Venemaa keisririigi esindajana Haagi esimesel rahukonverentsil, kus rühm väikeriike eesotsas Belgiaga ei nõustunud suurriikidega okupatsioonijõudude õiguste ja kohustuste osas ning taotles okupeeritud alade elanike piiramatu vastupanuõiguse tunnustamist.

Martens tegi ettepaneku lisada maasõja seaduste ja tavade Haagi konventsiooni preambulisse järgmise lause: «Kuni täpsemate sõjaeeskirjade puudumiseni peavad kõrged lepinguosalised kohaseks deklareerida, et juhtudel, mida ei reguleeri nende poolt vastu võetud eeskirjad, jäävad nii elanikkond kui sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ning avaliku südametunnistuse nõudmistest.»

See tähendas lahtiseletatult, et isegi ilma spetsiaalsete eeskirjade ja seadusteta tuleb okupeeritud alade tsiviil­elanikke ja sõdijaid kohelda vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mis omakorda lähtuvad tsiviliseeritud rahvaste/riikide praktikast, puhtast inimlikkusest ja avalikust südametunnistusest.

Martensi ettepanekut tervitati aplausiga. Konventsioon võeti ühehäälselt vastu. Mainitud klauslit, mida tänapäeval kõik rahvusvahelise õiguse asjatundjad nimetavadki Martensi klausliks, kasutati ka 1907. aastal Haagi IV konventsioonis. Lisaks kuuluvad selle osad otsesel või muudetud kujul lahutamatult arvukatesse rahvusvahelistesse kokkulepetesse, sealhulgas nelja 1949. aasta Genfi konventsiooni ja 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti.

Haagi konverentsid olid enne maailmasõdu viimane tõsine katse panna paika riikidevaheliste konfliktide lahendamise standard. Me ei saa kunagi teada, kas Martens võis ette aimata kümnete tuhandete kaaseestlaste traagilist tulevikku sõdades ja okupatsioonides, mis tabasid 20. sajandi Euroopat.

Me ei saa teada ka seda, kas ta võis ette näha holokausti, mis lisaks kõigele muule hävitas ka tema kodulinna Pärnu pisikese juudi kogukonna. Martens kaotas mõlemad eesti soost vanemad üheksa-aastaselt ning kasvas üles Peterburi luteri orbudekodus. Teinud hämmastavat rahvusvahelist akadeemilist ja diplomaatilist karjääri, valis ta Pärnu kohaks, kus veeta oma suved.

Õigupoolest oli pärast II maailmasõda Nürnbergis just Martensi klausel otsustav juriidiline argument, millega lükati tagasi väited, et Nürnbergi põhikiri on õigusvastaselt tagasiulatuva jõuga. Klausli põhjal leiti, et okupeeritud alade elanike küüditamine on tavaõigusega keelatud ja kujutab endast seega kuritegu.

Sama mõtet kinnitas hiljem Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, mis sedastab, et teatavad teod on karistatavad kehtiva seadusandja tahtest või seadusesõnast hoolimata, kui need on kuriteod «tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi». Nagu sedastati juba Nürnbergis, pole kahtlust, et küüditamine kuulub selliste kuritegude hulka.

Kui Eestil ning Lätil ja Leedul avanes 1990. aastatel taas võimalus asuda uurima tõsiseid rahvusvahelist õigust rikkuvaid kuritegusid, ei pidanud me vajalikuks hakata tõlgendama Martensi algupärast klauslit, sest sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi uurimine oli mitmest pärast II maailmasõda jõustunud rahvusvahelisest leppest tulenevalt saanud meie kohustuseks.

Õiguslik vaidlus küüditamise kui inimsusevastase kuriteo üle kestis siiski veel 2006. aastani, mil kaks Eesti kohtuasja – üks 1949. aasta küüditamise, teine tsiviilelanike mõrvamise asjus Nõukogude võimu poolt 1953.–1954. aastal – jõudsid Euroopa Inimõiguste Kohtu ette.

Kõige vähem, mida selle kohta võib öelda, on tõdemine, et kohus lükkas Vene advokaadi taotlused tagasi kui «ilmselgelt põhjendamatud». See tulemus oli oluline teetähis meie uurimisorganitele, prokuröridele ja kohtupraktikale.

Euroopa Inimõiguste Kohus osutas juriidilistele argumentidele, mis ei olnud varem nii selgelt rahvusvahelises õigusemõistmises kõlanud.

1. Valitseb selge seos Molotovi-Rib­bentropi pakti ja Nõukogude okupatsiooni vahel, mis, kui jätta välja Saksamaa okupatsiooni aeg 1941–1944, kestis 1940. aastast 1991. aastani.

2. Nõukogude Liidu totalitaarne kommunistlik režiim võttis ette ulatuslikke süstemaatilisi samme Eesti elanike vastu, sealhulgas – aga mitte ainult – umbes 10 000 inimese küüditamine 14. juunil 1941 ja üle 20 000 inimese küüditamine 25. märtsil 1949.

3. Nürnbergi põhimõte, mille kohaselt tsiviilelanike küüditamine kujutab endast kuritegu inimsuse vastu, on universaalse kehtivusega. See tähendab, et vastutus inimsusevastaste kuritegude eest ei lasu ainult teatavate riikide kodanikel ja ainult tegude eest, mis pandi toime konkreetselt II maailmasõja ajal.

Lõpuks meenutas Euroopa Inimõiguste Kohus ka seda, et küüditamine oli 1949. aastal kuritegu, sest see oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi... Suur tänu, Martens!

Niisiis on just meie ja teie kaasmaalane Martens see, keda Eesti kaitsepolitsei, prokuröride ja kohtute kritiseerijad peaksid süüdistama kommunismiaja kuritegude uurimises ja kohtu ette toomises. Paraku jäävad nende käed siin lühikeseks, sest Martens oli meie ajast sada aastat ees.

Meie uurimise tulemused, kohtupraktika ning osundused Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest leiab Soomes ilmunud Sofi Oksaneni ja Imbi Paju koostatud artiklikogumikust  «Kõige taga oli hirm». 

Tekst põhineb raamatu «Kõige taga oli hirm» esitlusele järgnenud seminaril peetud ingliskeelsel ettekandel. Tõlkis Marek Laane.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
KOLMIKVALLA NIMEPANEK
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv