Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Siim Tuisk: Anonymous pole organisatsioon, vaid kübermeeleavaldus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Anonymouse esindajad. | FOTO: Scanpix
Siim Tuisk. | FOTO: Mati Hiis

Eesti Interneti Kogukonna kõneisik Siim Tuisk kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Anonymouse rünnakud pole terrorism, vaid moodne meeleavaldus. Ta leiab, et kui juba alaealine Väike-Maarja poiss viitsis selle ette võtta, võib Eesti poliitiline seis olla hullem, kui me oleme seni arvanud. Lisaks viskab Tuisk õhku mõtte, et äkki peaks taolised küberrünnakud protestivormina teatud tingimustel lausa seadustama.

Viimasel nädalal on Eesti ajakirjandus kajastanud korduvalt Anonymouse tegevust. On tekkinud mulje, et meeleavalduse taga on konkreetne organisatsioon, kuid nii see ei ole. Anonymous ei ole organisatsioon, vaid sarnaselt mõtlevate inimeste viis arvamuse väljendamiseks.

Anonymous võib olla sinu naaber või India slummis elav poiss. Nende «ohvriks» võivad langeda kõik, ka sina, kui sa riivad piisavalt paljude inimeste õiglustunnet.

Subkultuur, rahvaluule või eneseiroonia?

Anonymous on algselt pärit 4chan.org’i nimeliselt populaarselt veebilehelt. Lehe kasutajaid ei idenfitseeritud – nende nimeks öeldi lihtsalt «anonüümne». Igal alalehel oli kindel teema ja teatud limiteeritud arv võimalikke arutelusid.

Kuna vähem tähelepanu saanud arutelud vajusid tahapoole ning lõpuks kustusid automaatselt, siis tekkis vajadus hoida postitusi informatiivsete, vaimukate ja šokeerivatena. Eriti puudutas see märgistusega /b/ (läbu või piiranguta) alalehte, sest sinna postitajaid oli kõige rohkem ning esilehele jääda oli raskem kui mujal.

4chanis loodud naljakad pildid liikusid ka lehelt väljapoole ning panid miljonid naerma ja jagama, naeruvääristades kõike, ka iseennast. Sõnumist endast sai ühendav tegur, manifest.

Kuna polnud võimalust kindlaks teha postituse või pildi autorit, kadus ka isiklik mina ja tekkis suur ühine MINA – Anonymous, kes tänu oma miljoniteni ulatuva massiga suutis halvata ka teisi veebilehti, mille sõnumiga nad ei nõustunud.

Kollektiiv Anonymous, nagu me seda täna tunneme, ongi lihtsalt tuhandete inimeste töö tulemus. Tähtis ei ole päritolu, vaid ainult sõnum loeb.

Kui otsida ajaloost Anonymousele analoogi, tundub, et kaudselt on sellist liikumist meenutavaid nähtusi teisigi. Minnes kaugemale tagasi – ka keskaegsed mungad kirjutasid oma töödele alla Anonymous, sest pidasid kogu loomingut jumalalt pärinevaks ja ennast vaid tähtsusetuks kanaliks. Sarnaselt käitusid Islandi skaldid saagasid kirjutades või meie kohalikud rahvalaulikud, kes muistendeid suust suhu edasi pärandades neid omalt poolt täiendasid.

Tulles tänapäeva on Anonymousele sarnasemad subkultuurilised määratlused nagu «kommunist», «anarhist», «emo», mis jagavad ühiseid väärtusi; või lausa «terrorist» ja «Al-Qaeda», mis lisaks filosoofiale jagavad ka tegutsemisviise ja püüavad jääda anonüümseks.

Ka Al-Qaeda võiks teoreetiliselt filmida näokatete ja Kalašnikovidega kehva video ning ähvardada Eesti valitsust, kui neile miski ei meeldi.

Ideest (küber)meeleavalduseni

Anonymous on tänu internetile tekkinud võimalus, idee elluärkamine. Piltlikult öeldes, kui istuda üksinda kodus ja mõelda millelegi, siis väga suure tõenäosusega ei muutu mitte midagi. Anonymous tähendab, et paljud inimesed ümber maailma jagavad seda ideed või mõtet ning on valmis koos seda elustama.

ACTA-vastased meeleavaldused olid Anonymouse esimene etteaste Eestis, tõehetk – siis tulid inimesed tänavale ja nägid, et ei ole üksi. Neid oli palju. Nad nägid, et nad saavad midagi korda saata, neid kuuldi ja nähti.

Erinevalt terrorirühmitusest ei ole Anonymouse soov luua hirmuõhkkonda, vaid läänelikumate vahenditega, mis relvade asemel sisaldavad näiteks videoid, lahendada ühiskonna valupunkte. Veretute küberrünnakutega püütakse säilitada lääne kodanike järjest uusi lööke saavat vabadust ja privaatsust või astutakse välja vihatud teenuste, isikute, ühenduste vastu.

Anonymouse tegevus algab enamasti ebaõigluse tajumisest. Ohvriteks võivad langeda kõik, kes on paljude arvates halvasti käitunud – kassipiinajad, äärmuslased, ususektid (nagu saientoloogide-vastane kampaania) või Visa korporatsioon ja Paypal, kes ei lubanud Wikileaksile raha üle kanda, aga ei näinud probleemi sama teenuse pakkumises maoistidele, neonatsidele või Ku Klux Klanile.

Rõhujate, piinajate ja hoolimatult käituvate korporatsioonide paljastamine on omamoodi 21. sajandi robinhoodilik tegevus, püüd seista väikese inimese õiguste eest. Tavaliselt on fookuses info-, interneti- ja isikliku tegevusvabaduse kaitsmine. Anonymous ütleb, et miski ei ole õige, ja tegutseb selle vastu.

Blokaad kui rahulolematuse avaldus

USA 60ndate ja 70ndate kodanikuõiguste liikumise üks põhilisi ja efektiivsemaid «relvi» oli nn mahaistumine (sit-in), kus sajad inimesed läksid kohta, mille tegutsemine neile vastukarva oli (näiteks kohvikusse, mis mustanahalisi ei teenindanud) ning lihtsalt istusid maha. Enamasti vaikselt, aga kohati ka oma sõnumit kuulutades. See oli äärmiselt lihtne aga hästi toimiv meeleavaldus, kuna blokeeris kohviku töö ja saavutas väga kiiresti tulemusi.

Sarnane kodanikuallumatus on ka Anonymouse lemmikmeetod, kuid internetiajastule vastavalt viivad nad selle sammu kaugemale, püüdes peatada oma massiga neid ärritanud ühenduse veebilehe tööd. Päriselus võiks alternatiiv olla ajalehes teatada, et minnakse sadade kaupa kohtumajja kohale, ummistades koridorid.

Anonymouse rünnakud on kübermeeleavaldus, jättes alles vaid kõige olulisema – sõnumi ja õiguse protestida. Pole liidreid, formaalset organisatsiooni ega vajadust olla füüsiliselt samal ajal samas kohas, piisab vaid sõnumi jagamisest. Ei taheta kurja teha, vaid näidata, mis on valesti. Kui me digitaalselt ei saa protestida, siis kuidas infoühiskonnas üldse protestida annab?

Kui meil on teatud kokkulepitud tingimustel õigus tulla ministeeriumi ukse ette meelt avaldama, blokeerides ja takistades selle normaalset toimimist, siis võiks ka paljude inimeste ühinemine DDoSi (Distributed Denial of Service, meetod korduvate päringute abil veebilehe blokeerimiseks – autori selgitus) abil sama institutsiooni kübervõimekuse halvamiseks aktsepteeritud meetod protesteerimiseks?

Tingimused võiksid sarnaselt olla kokku lepitud, nagu päris meeleavalduse korraldamiseks.

Kas sõnumitoojat tohiks tulistada?

Kui meil oleks igapäevaselt paarsada inimest plakatitega Toompeal praeguse võimu vastu meelt avaldamas, nimetaksime seda poliitiliseks kriisiks ja räägiksime uutest valimistest.

Kui aga paarsada inimest osalevad igapäevaselt kübermeeleavaldusel online-meedia kommentaariumides, siis tundub, et riigis on kõik korras. Elu on aga näidanud, et internetis mobiliseerunud algatused pole vähem võimsad kui tänaval protestijad.

Möödunud nädalal kirgi kütnud video taga olnud Väike-Maarja poiss tegutses vastavalt sellele, millesse ta uskus, arvates, et tal on piisavalt mõttekaaslasi.

Ta püüdis (küll üsna kehva teostuse ja ebaõnnestunud vahenditega) väljendada seda, mis oli tema arvates õige või vale. On väheusutav, et ta karistuse järgnemise võimalikkusest teadlik polnud, kuid millegi pärast usun, et kui ta saaks uuesti valida, siis ütleks ta siiski välja, mis tal südamel oli.

Kahjuks on igal meeleavaldusel ka kannatajad: nii selle adressaat kui ka tihtipeale süütud kõrvalseisjad. ACTA meeleavaldus segas vanalinna kohvikute tööd (samas tõi neile hiljem palju külmetavaid kliente), Greenpeace blokeerib regulaarselt vaalade püüki, Balti kett segas liiklust jne. Eelmisel nädalal olid nendeks kannatajateks paar parteilehekülge ning uudisteportaal Delfi, kellel on õigus nõuda alaealiselt noormehelt kahjutasu.

Kohtu- ja hukkamõistmise käigus tuleks aga meeles pidada, et kui juba alaealisel poisil leidus aega, oskust ja viitsimist, et teha video ja oma riigijuhtide vastu protesteerida, siis võib-olla on praegune poliitiline seis veel hullem, kui me oleme lasknud endal arvata.

Väike-Maarjast pärit noormees ei ole kindlasti üksi. Anonymous on tagasiside rahva seast, millega aasta-aastalt üha rohkem arvestama peame. Sest «ükskord lahvatab vimm...»

Siim Tuisk on Eesti Interneti Kogukonna kõneisik ning vabakonna poliitiline aktivist, kes võitleb võrguneutraalsuse, avaandmete ja digitaalsete õiguste eest, juhtides Avatud Eesti Fondi toetusel samasisulist kodanikualgatust.

Tagasi üles