Riigikogu sotsiaalkomisjoni pealik Margus Tsahkna (IRL) leiab, et kui Eestis sündide arvu suuremaks ei saa, sureme me üldse välja.
Margus Tsahkna: Eesti riik põeb surmatõbe
11. oktoober 2012, 18:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase rahvastikuloenduse numbrid räägivad meile kuivalt ja kainelt seda, mida oleme tegelikult teadnud juba kakskümmend aastat – meie rahvaarv väheneb. Nüüd teame päris täpselt ja ametlikult, et meid on võrreldes eelmise loendusega 5,5 protsenti vähem, meie keskmine vanus aina tõuseb ning lapsi ja noori on meie hulgas üha vähem.
Kui need numbrid lihtsasse keelde tõlkida, siis on piltlikult öeldes meil tulevikus rohkem sotsiaalsüsteemi tarbijaid kui selle ülevalhoidjaid. Meil on veelgi vähem töökäsi, kuid rohkem pensioni- ja sotsiaalsüsteemist sõltuvaid inimesi.
Tegu on pikaajalise, kuid surmaga lõppeva haiguse diagnoosiga.
Loodetavasti ei ole sekkumiseks veel liiga hilja ning koos elustiili muutuse ning õigeaegse arstiabi tulemusel on võimalik olukorda muuta meie rahvale positiivses suunas. Viimased kakskümmend aastat oleme tihti käitunud kui patsient, kes ei taha endale tunnistada surmatõvesse nakatumist ning üritab midagi muutmata fataalset tulemust igavikku lükata. Kuid reaalsus saab meid ometi kätte.
Me võime end lohutada sellega, et me pole ainsad haiguse kandjad: samasse haigusesse on nakatunud ka teised Euroopa vananevad riigid. Kuid lõputu enesehaletsus ja sümptomite vaigistamine meid ei aita, vaja on leida ravi.
Meie senine suhtumine perepoliitikasse on olnud heitlik ja tihti ebastabiilne. Senine laste ja perepoliitika on keskendunud eelkõige eri probleeme ilmestavate sümptomite leevendamisele samas kui põhjustega tegelemine on jäänud suurema tähelepanuta. See on kohati mõistetav, sest meie prioriteediks on olnud eelkõige oma rahvusriigi loomine ning selle julgeoleku kindlustamine. Edasi peame keskenduma rahvusriigi püsimisele.
Viimased 20 aastat on näidanud, et suuresti vaid tagajärgedega tegelemine ei ole perepoliitikas kuigi jätkusuutlik ja pigem soodustab probleemide kuhjumist ning nõuab seeläbi järjest kasvavaid investeeringuid.
Samuti on majandusraskuste kiuste teenimatult kärbitud perepoliitilisi meetmeid – kärbiti esimese lapse tulumaksusoodustus, ranitsatoetus ning peatati isapalga kehtivus. Samasisulisi otsuseid langetati ka omavalitsuste tasandil.
Need otsused on ühiskonda andnud sõnumi, mis muudab lapsi planeerivate inimeste ootused tuleviku suhtes ebakindlaks.
Seetõttu on hea meel, et majanduse kosudes oleme hakanud perepoliitilisi meetmeid taastama. Järgmisest aastast rakendub laste kasvatamist väärtustav emapension, käivitub lastetoetuste reform, millega rakendatakse vajaduspõhine lapsetoetus 1. ja 2. lapsele ning pea kahekordistatakse kõigile lastele mõeldud lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest. Kolmikute sünnitoetus kolmekordistub ning uuesti hakkab kehtima isapalk.
Kuidas liikuda nüüd edasi?
Üha vananevas ühiskonnas on lastega perede tähtsus poliitikate kujundamisel muutunud üha väiksemaks. Näiteks on kõikide erakondade programmides lubadus pensione tõsta ning seda on iga-aastaselt, ka kriisi ajal, üksmeelselt tehtud. Samas on ka kõikide erakondade programmides lubadused seista lastega perede huvide eest, kuid nende täitmise praktika on erinev ja tihti küsitav, mistõttu ei ole meil täna ega tulevikus täit kindlust riigi perepoliitika suunal.
Tänapäeval on poliitilised jõud piisavalt professionaalsed ning valimiskampaaniaid tehakse täies teadlikkuses, kui suured on erinevad valijarühmad, kui aktiivselt nad valimas käivad ning millised on nende esmased huvid. Seetõttu tuleks olukorras, kus meie iive on püsivalt negatiivne ja lapsi sünnib aina vähem, tasakaalustada valimissüsteemi selliselt, et eakate kõrval suureneks ka lastega perede osakaal otsuste langetamisel.
Üheks võimaluseks selle saavutamisel oleks põhiseaduse muutmine nii, et kõik lapsed saaksid alates sünnihetkest valimisõiguse. Mõistagi, kuni lapse täisealiseks saamiseni teostab valimisõigust lapse eest lapsevanem. Sellega suureneks häälte arv üle 250 000 inimese võrra, mis aitaks tasakaalustada erinevas vanuses olevate inimeste osakaalu valijate seas. See sunniks erakondadel lisaks eakate soovidele ka lastega perede huvisid oluliselt tõsisemalt pikaajaliselt arvestama.
Olen seisukohal, et põhiseaduse muutmine peab olema tingitud väga põhjendatud vajadusest. Demograafilised arengud näitavad, et ka meie põhiseaduses sõnastatud rahvusriigi püsimise eesmärgi saavutamine on pikemas perspektiivis ohtu sattumas, mistõttu põhiseaduse muutmine selle eesmärgi saavutamise toetamiseks, on põhjendatud. Võib isegi öelda, et põhiseadus kohustab meid selleks.
Loodan, et konsensus selles küsimuses on võimalik saavutada läbi aktiivse debati. Isegi, kui tegu on kogu ühiskonda raputava ja esmapilgul hulljulge ideega, on see parem, kui üldse ilma igasuguse ideeta edasi minna ja põdeda laastavat surmatõbe vaikselt, ent järjekindlalt edasi.