MARTIN EHALA ⟩ Vajame kampaaniat «Ära sureta last!»

Oleme ülitundlikud lapse tutistamise suhtes, kuid ei pane tema väärkohtlemist nutiekraaniga tähelegi. Foto: Andreypopov

Me oleme ülitundlikud lapse tutistamise suhtes, kuid ei pane tema väärkohtlemist nutiekraaniga miskiks. Ometi on selle mõju lapse arengule palju rängem, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.

Ajaloost on teada mitu juhtumit, kui teadusmeelsed valitsejad lasid rühma imikuid üles kasvatada ilma igasuguse keelelise suhtluseta. Tuntum neist lugudest on pärineb 13. sajandist, kui Püha Rooma keiser Friedrich II tahtis välja selgitada, milline on inimkonna vanim keel – see, mida kõnelesid Aadam ja Eeva paradiisis.

Ta võttis lapsed vanematelt ja andis ammedele, et need laste kehaliste vajaduste eest head hoolt kannaksid, aga keelas neil lastega igasuguse suhtlemise. Kroonik, kes katsest kirjutas, tõdes, et keiser pingutas asjata, «sest lapsed ei saanud elada ilma käteplaksutamise, žestide, naeratuste ja meelitusteta». Eksperiment lõppes traagiliselt: mingit keelearengut ei täheldatud ja katsealused surid inimliku ja hingelise suhtluse puudumise tõttu. Nende elutahe lihtsalt lämmatati ära.