Tõde on mugavuskauba asemel muutunud vältimatuseks. Seni kuni intressimäärad olid nullis ja keskpangad mängisid ühtlasi nii superkangelast kui mustkunstnikku, sai maailma juhtida loosungitega. Täna enam ei saa. Pill tuli lihtsalt pika ilu peale – ja keegi ei pane pahaks, kui küsitakse, kus see ilu siis õieti oligi.
Vastus on lihtne: meil siin – umbes aastatel 1991–2019. Läänes aga sisuliselt alates Marshalli plaanist kuni koroonapandeemiani. Ilu lõppakordina saime veel perioodi, mil majanduslikule reaalsusele võis vilistada ja uskuda, et raha kasvabki puu otsas – ja tulebki seinast! Kõnealuse ilu viimane peatükk – odava raha ajastu – tekitaski väärarusaama, et majanduslike piiride olemasolu on üks neoliberalismi tüütu dogma. Intress? Anakronism. Võlapiir? Vana kooli traumeeritud rahandusministeeriumi ametnike järjekordne foobia! Riik saavat ju kulutada lõpmatuseni ja lahendada kõik – soolise palgalõhe, kliima, turvalisuse ja vist isegi digihügieeni. Poliitikakujundamise keskmes ei olnud enam küsimus «kuidas?», vaid «kas lugu on moraalselt veenev?». Ja kui oli, siis piisas.
/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
/nginx/o/2025/06/10/16912703t1hc7ad.jpg)