/nginx/o/2025/05/28/16875398t1he874.jpg)
/nginx/o/2025/05/29/16876426t1h88be.jpg)
- Eesti keelepoliitika hambutus on suuresti rahvuslikus alaväärsuskompleksis kinni.
- Umbkeelsete taksojuhtide probleem on lahendamata ettevõtjate lobi tulemusel.
- Keeleprobleemid meditsiinisüsteemis tuleks lahendada tasulise tõlketeenusega.
Oleme praegu keset olulist keelepööret – üleminekut eestikeelsele õppele, mis algas aastal 1993 ning peaks lõppema järgmisel kümnendil. Millegipärast tuleb meelde Must manner oma õnnelike elanikega, kirjutab keeleteadlane Mart Rannut.
Nädala alguses tähistas Eesti keele strateegia 20. juubelit. See ajendab tagasi vaatama ja hindama senise keelepoliitika edu. Millegipärast tuleb meelde must manner oma õnnelike elanikega, kel sealhulgas kange tahtmine ära Euroopasse pääseda. Ilmselt vajab pakutav klantspilt kõrvutamist tegeliku olukorraga.
Oleme praegu keset olulist keelepööret – üleminekut eestikeelsele õppele, mis algas aastal 1993 ning peaks lõppema järgmisel kümnendil. Selline tempo, mille kohaselt mõne aasta pikkused tegevused võtavad ligi paar põlvkonda aega, iseloomustab suuresti meie laissez-faire-keelepoliitikat, kus oluline osa on minnalaskmisel.
Iseseisvas Eestis on vene koolid lasknud uste vahelt välja üle saja tuhande haridusliku praaktoote, kes eesti keeles hakkama ei saa. Kümnete miljonite abil poputatud integratsioon on sihtrühmast hõlmanud vaid ligikaudu viit protsenti, needki enamuses naised. Ühiskonna normaliseerimine on olnud pikkade perioodide kaupa piduri peal, küll on põhjuseks poliitmängurlus, küll haridusametnike piiratud haare ja napid teadmised.
Tehnikakaugetele tasuks ehk siiski tekitada põhiliste keelte jaoks tõlkeliin, mille kasutamise eest ei maksaks mitte maksumaksja, vaid hädaline ise.
Meie parimaks keeleasjatundjaks on kujunenud hoopis õiguskantsler, kes viimati selgitas arstide võõrkeeleoskusega seonduvat. Lisan juurde, et ka sel teemal on väärikas vanus: lahendama hakkas seda keeleamet aastal 1994, soovitades kasutada käepäraseid tehnoloogilisi lahendusi, milleks tol ajal oli telefon ja selle kaudu pakutav tõlge. Sarnane süsteem oli Austraalias kasutusel alates 1970ndatest aastatest, eesmärk oli seda rakendada ka Eestis, kuid Keskerakonna reformid 1990ndate keskel likvideerisid nii keelepoliitika kui ka keeleameti.
/nginx/o/2024/03/27/15969521t1hef9e.jpg)
Tänapäeval on palju paremaid tõlkevõimalusi, aga tehnikakaugetele tasuks ehk siiski tekitada põhiliste keelte jaoks tõlkeliin, mille kasutamise eest ei maksaks mitte maksumaksja, vaid hädaline ise. Aga tohtrite koolitamisel tuleks Eesti olukorda arvestades lisada suhtluse tõhustamiseks veterinaarseid oskusi.
Möödavaatamised «õpirahu» nimel
Teine hiljutine teema – vahetunni keel koolis – on saanud korralduse haridus- ja teadusministeeriumilt (HTM), kes on trüginud laest võetud argumentidega vägagi vastandlikesse olukordadesse. Kas nt Narva ja Sillamäe eesti koolid võivad nõuda vahetunnil eesti keele kasutust või on domineeriv venekeelne keskkond see ainuõige? Kas eesti keele põhine integratsioon polegi enam riigi kohustus?
Arusaam, et probleemid lahenevad ise, võib ametnike meelest olla suur tarkus, väljastpoolt tundub see aga mugavuse ja saamatusena. Ka gümnaasiumide ülemineku saaks lähema paari aastaga ära teha.
Väita, et neli-viis tundi päevas Eestimaal eesti keelt kuulata on lapse kodukeelele kahjulik ja kujutab endast inimõiguste rikkumist, on hämmastav. Pakutud regulatsioon on asjatundmatu ja tarbetu, ilmselt on HTM oma töötajad palga tõstmisega üle motiveerinud.
Samas on HTMi mure õppe- ja keelekvaliteedi pärast üleminekukoolides põhjendatud. Üleminekulasteaia rühmade jalutuskäigud lasteaiaõpetaja venekeelse jutuvada saatel jätkuvad nagu enne reformi, meie murefookus, neljas klass on jäänud sisulise ja asjatundliku auditeerimiseta. Ülikoolide esindajaid appi ei taheta, sest «õpilased vajavad õpirahu». HTMi korraldatud kontroll osutus sisuliselt ukse vahelt piilumiseks, kus nõustamine ja abi puudus. Tuletan meelde, et kaks aastat tagasi pakkus Narva Kolledž just vastavat projekti, kus vaatlust ja nõustamist oleks saanud spetsialistide käest.
Arusaam, et probleemid lahenevad ise, kui piisavalt kaua oodata, võib ametnike meelest olla suur tarkus, väljastpoolt tundub see aga mugavuse ja saamatusena. Ka gümnaasiumide ülemineku saaks lähema paari aastaga ära teha, kui HTM asja ette võtaks, õpilaste keeleoskuse taha see ei jää.
Kogemusi umbkeelsete taksojuhtide ja boltide-woltidega on paljudel. Vastav keeleoskusnõue on kehtinud aastast 1989(!), selle tagamine on valitsuse kohus, aga tehtud pole midagi.
Eestisse on tekitatud uutmoodi inimõigus valida kooli oma tahtmise järgi. See on toonud kaasa olukorra, kus õppekeele oskus ühes klassis võib olla vägagi erinev ning õpetaja aeg lähebki «järeleaitamisele». Teeme ikka selgeks: klassi mõte pole õpilaste ühes ruumis kinnihoidmises, vaid piisavalt ühtlaste taustateadmistega rühma tõhusas õpetamises, mida saaks teha keeleoskuse kontrolli kaudu ning staatusliku elemendi lisamisega haridussüsteemi.
/nginx/o/2023/05/18/15330188t1h9ae7.jpg)
Tegelike inimõiguste järgmisega on meil aga probleeme küllaga: kogemusi umbkeelsete taksojuhtide ja boltide-woltidega on paljudel. Vastav keeleoskusnõue on kehtinud aastast 1989 (!), selle tagamine on valitsuse kohus, aga tehtud pole midagi. Siin paistavad välja Reformierakonna kõrvad, kes on ärimeeste lobistamisele vastuvõtlikud olnud.
Tulemused enne, tähistamine hiljem
Tegelikult olemegi kuidagi pehmekesed ning meie kartlik arusaam julgeolekust ajab teised riigid naerma. Hiljuti kuulutas üks kõrge riigiametnik, et ei sobi uurida, kas meie teisekeelsed kaasmaalased, kellele sõjaväes relva kätte anname, seda meie vastu ei pööra. Teisel võib vastates nimelt ebamugav olla. Ka sõnad «emakeel» ja «isamaa» olevat oma aja ära elanud.
Eestis on tegu massilise psüühikahäirega – rahvusliku alaväärsuskompleksi ehk nn vähemuskompleksiga eestlastel ja imperialistliku/neokolonialistliku kompleksiga venekeelsetel kaasmaalastel.
Imestada pole põhjust, meil ongi Eestis tegu massilise psüühikahäirega – rahvusliku alaväärsuskompleksi ehk nn vähemuskompleksiga eestlastel ja imperialistliku/neokolonialistliku kompleksiga venekeelsetel kaasmaalastel. Mitte küll kõigil, kuid arvestataval osal, sh meie presidendil, kes ilmselt «mõõdukuse» tagamiseks vetostas vägagi uduste argumentide najal nii punasümbolite kõrvaldamise kui ka ühe kiriku alluvussuhte lõpetamise Moskva Patriarhaadiga.
Eesti rahvas ei kesta, kui me inimvaenulikule võõrideoloogiale vastu ei seisa, ametnikud ei pinguta ning valitsus tööga hakkama ei saa. Juubeleid võib ikka tähistada, aga tulemused peaksid ka olema.