MEELIS OIDSALU ⟩ Enne Eesti üksuse lubamist Ukrainasse oleks vaja vastust mitmele olulisele küsimusele

Kaheparteilises valitsuses tunduvad mõned otsused liiga kiiresti sündima. Vasakul oravaparteilasest peaminister Kristen Michal, paremal Eesti 200 esindav välisminister Margus Tsahkna. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti valitsus on teinud väga konkreetse eelotsuse jalaväekompanii saatmisest Ukraina «heidutusväkke». Välispoliitilistel žestidel on paratamatult siseriiklik hind. Toimetaja Meelis Oidsalu küsib, ega valitsus seda usalduskrediiti seekord asjatult ja rutakalt põleta?

Aprilli lõpus andis peaminister Kristen Michal teada, et Eesti on valmis panustama Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa juhitava Ukrainale julgeolekugarantiisid pakkuva tahtekoalitsiooni heidutusväkke kuni kompanii (ligikaudu 150 võitlejat) suuruse üksusega. Enne sõdurite lähetamist on lubatud küsida mandaat ka riigikogult.

Julgeolekueksperdid on kommenteerinud, et Euroopa soovi taga rahuvalvemissiooni kavandada on suuresti retooriline – vajadus teha end rahuprotsessi osaliseks –, st olla tulevase rahuleppe garanteerijate ringis, mitte kõrvaltvaataja. Silma torkab, et Eesti valitsus on end selles küsimuses positsioneerinud märksa konkreetsemalt kui naabrid.