/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
/nginx/o/2025/04/29/16807318t1h3a60.jpg)
- Majanduse õitsenguks tuleb kaitsta vara ja õigusi.
- Innovatsioon eeldab vabadust mõelda, eksida ja katsetada.
Viimastel nädalatel on saanud avalikuks asjaolud, mis viitavad, et ka Eestis on jõustruktuurid kasutanud kaasaegset tehnoloogiat kodanike hulgakaupa ja suurtel kiirustel jälgimiseks, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.
Jah, Eestis – klassikalise liberalismi kantsis, kus vabadus ja põhiõigused olid justkui päris ja mitte deklaratiivsed. Tõsiasi, et riiklikult rakendatakse loogikat «aga mida sul varjata on?», ei ole lihtsalt kergelt küsitav eetiline aps – see on otsetee vabaduse kadumisele ja pikemas vaates ka majanduslikule hävingule.
Miks? Sest massjälgimine närib tasapisi usaldust – sedasama usaldust, millel rajanevad vaba turg ja innovatsioon. Seal, kus inimene teab, et reeglid kehtivad kõigile ühtemoodi ja tema õigused on kaitstud, sünnib loovus, tehakse investeeringuid ja võetakse julgelt riski. Seal aga, kus jälgimine ja andmete väärkasutamise ja/või lekkimise risk muutuvad igapäevaseks taustamüraks, hakatakse end tsenseerima, hoitakse riskidest eemale ning parimad ideed jäävad üldse sündimata.
Adam Smith kirjutas juba ammu, et majandus ei saa õitseda keskkonnas, kus vara kaitse ja õiglase õigusemõistmise garantii puudub. Kõiki ja kõike kogu aeg salvestav süsteem tekitab tunnetuse riskiks, et äkki see õigusemõistmine nii õiglane polegi.
/nginx/o/2025/04/29/16807319t1hb382.jpg)
Kui ettevõtjad ja investorid saavad aru, et nende andmed võivad vähemalt teoreetiliselt sattuda (kogemata?) kelle iganes kätte – olgu see konkurent, küsitava motivatsiooniga ametnik või mõni muu huvigrupp –, muutub loovuse ja riski tasuvuse kalkulatsioon negatiivseks. Piisab mõnest suuremast andmelekkest, kasvõi näiliselt poliitiliselt motiveeritud konkurentsijuhtumist või strateegilise info «juhuslikust» avalikuks tulekust, et nutikamad majanduses siblijad mõistaksid: see mänguväljak ei ole enam aus. Ausale mängijale jääb kaks valikut: kohaneda varimajanduse, riskipreemia ja lõputu lobistamisega või tõmmata uttu. Viimase kasuks otsustavad ilmselt just parimad.
Jälgimisriigis ei sõltu edu enam sellest, kui hästi sa klientidele väärtust lood, vaid sellest, kui hästi sa suudad bürokraatlikele nõuetele vastata ja õigetele inimestele meeldida. Innovatsioon asendub vastavuskontrolliga. Väärtuse loomine asendub mingite «õigete tegevuste» matkimisega. See ei ole ju isegi mõõdukalt vaba turumajandus. See on tehnokraatlik feodalism, kus otsuseid langetatakse kaamerate, mikrofonide ja algoritmide abil. Seal, kus vabas ühiskonnas võidab looja, võidab jälgimisriigis õukondlane — inimene, kes teab, kuidas meeldida «kuningale», mitte kuidas midagi uut ja paremat luua.
Jälgimisriigis ei sõltu edu enam sellest, kui hästi sa klientidele väärtust lood, vaid sellest, kui hästi sa suudad bürokraatlikele nõuetele vastata ja õigetele inimestele meeldida.
Innovatsioon eeldab vabadust mõelda, eksida ja katsetada. Kui iga ebaõnnestumine võib muutuda süüdistusmaterjaliks ja iga mõttevälgatus potentsiaalseks riskiks, tapetakse ettevõtlik vaim juba eos. Riskijulgus taandub ja järele jäävad ainult kõige igavamad, kõige turvalisemad ja kõige vähem ambitsioonikad projektid. Massiline jälgimine muudab majanduse hapraks – ühe algoritmivea või süsteemse eksimuse korral võib kogu struktuur kokku variseda. Mida tsentraliseeritum on info, seda ohtlikumad on eksimused. Iga kogutud andmepagas suurendab süsteemset riski. Ma ei taha uskuda, et ma olen ainuke, kellele see just sedapidi paistab.
Ja see kõik pole tagatipuks ka pelgalt tehniline küsimus. See on moraalne probleem. Massiline jälgimine taandab kodanikud andmepunktideks ja ettevõtjad ka potentsiaalseteks pealekaebajateks. See taunib loovust, premeerib kuulekust ja pärsib iseseisvat mõtlemist — kõige olulisemaid omadusi, mida edukas ühiskond vajab.
Meile lubati tulevikku, mis on «nutikas». Tegelikkuses saime tuleviku, kus massjälgimine tekitab tülpimust, ideepuudust ja riskikartlikkust.
Küsimus on ju lõpuks lihtne: kas sa tahaksid luua midagi uut ja riskida, kui tead, et sinu igat mõtet võib tulevikus teoreetiliselt kasutada sinu vastu? Enamik ei riskiks. Ja seal, kus risk kaob, kaob ka innovatsioon. Seal, kus innovatsioon kaob, algab vaesumine.
Seega: jälgimisriik ei ole mitte helge ja turvaline tulevik, vaid aeglane, vääramatu allakäik vaesusesse ja stagnatsiooni. Jah, vaesusesse.