/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2025/03/24/16734864t1ha620.jpg)
- Moskva patriarhaat saatis juba Bill Clintoni ajal Washingtoni kaebekirju Eesti kohta.
- Praegu puudub Eesti riigil inimlik nägu, ametnikud võiksid julgemalt debateerida.
- Enne selle aasta kohalikke valimisi ollakse valmis Vene infosõja eskaleerumiseks.
Endise siseministri nõuniku Vootele Päi arvates ei tohiks halli passi omanike valimisõiguse kaitse sotsiaaldemokraatide jaoks olla mägi, millel surra. «Kui ma ei suuda endale ära selgitada, miks ei saa Eesti demokraatias osalemisest huvitatud halli passiga inimesed nelja aastaga kodakondsust tehtud, ei suuda ma seda ka teistele seletada,» räägib ta.
Üks Eesti lähiajaloo värvikamaid poliitnõunikke võttis end töötukassas arvele ning kavatseb mõneks ajaks poliitikast lahkuda.
Mida ministri poliitiline nõunik ehk «juhe» teeb ja kas teie olite selles rollis Eesti senise poliitilise tavaga võrreldes pigem konventsionaalne või ebakonventsionaalne?
Ministri poliitilise nõuniku roll sõltub väga palju ministrist ja meeskonnast, kelle ta endale võtab, aga ma ei saa öelda, et olin klassikaline «juhe», kes hoiab sidet erakonnaga ja ministri kalendrit. Et kui erakonna kontorist keegi ministrit otse kätte ei saa, siis «juhe» on see, kelle kaudu asju aetakse ja plaane peetakse.
Seda mina ei teinud. Minu ülesanne oli peamiselt kommunikatsiooniga tegeleda ja selle kõrval võtsin eesmärgiks ka välissuhtluse edendamise.
Oleme harjunud sisejulgeolekust mõtlema kui riigisisesest küsimusest, aga kui vaatame reaalseid ohte, siis jagame neid suuresti oma naabritega. Balti-Poola siseministrite koostööformaat oli juba varem olemas, nüüd saavutasime hea kontakti ka Põhjala riikidega. Selle töö tulemusena oleks selle nädala lõpus pidanud Tallinnas toimuma kaheksa Läänemere riigi siseministrite kohtumine, millega pidi liituma ka ELi siseküsimuste volinik. Paraku pidi Eestis toimunud valitsusvahetuse tõttu selle kohtumise edasi lükkama. Teemade fookus oli ELi-Schengeni idapiiri kaitse, sealhulgas droonimüür, hübriidohud ja mõjutustegevus.
Kas droonimüür jäigi ainult plaaniks või jõudsite sellega enne koalitsioonikoha kaotamist midagi ette võtta?
Visiooni väljatöötamiseks sai raha eraldatud ja minu teada peaks see kohe valmima, saime kaitsetööstussektorilt tagasisidet, et ei hakkaks pastakast tehnoloogilisi lahendusi välja imema. Aga meie visioon oli sellega jätkata kindlasti koos partnerriikidega nii, et sellest droonimüürist saaks kogu ELi jaoks oluline projekt, mis tõstab meie turvalisust, aga samas võimendab meie kaitsetööstuse droonitehnoloogiaettevõtteid.
/nginx/o/2025/03/24/16734869t1ha76d.jpg)
Mis olid kolm kõige olulisemat asja, mille siseminister Lauri Läänemetsaga siseministeeriumis ära tegite?
Esiteks kindlasti elanikkonnakaitse. Selle suhtes on tehtud ka põhjendatud kriitikat, küsitud, kas oleme teinud piisavalt, et peaks rohkem tegema ja nii edasi. Aga nüüd on esimest korda püsirahastus olemas ja edasine sõltub poliitilisest otsusest.
Kui ma praegu vaatan kasvõi seda, kuidas Reformierakonnast riigikogulane Mihkel Lees – endine Tartu abilinnapea – sel aastal ka kohalike omavalitsuste valimiskampaania raames räägib, et Tartu peab aitama elanikel elanikkonnakaitset arendada, siis veidi on see teema ka riigikogus tuult tiibadesse saanud. Mati Raidma (pikaaegne reformierakondlasest riigikogu liige – toim) oli varem selle teemaga üksinda. Loodame, et ka teised erakonnad hakkavad seda tähtsustama ning et säilib ka avalikkuse surve just elanikkonna kaitse küsimuses, et uus koalitsioon sellega edasi liiguks.
Läinudteisipäevasel valitsuse pressikonverentsil, kus kaitsekulu erakorralisest tõstmisest räägiti, ei mainitud elanikkonnakaitset kordagi.
Eks ta selline vaeslaps on endiselt. Elanikkonnakaitse pole nii «seksikas» kui sõjaline riigikaitse, sest mugavam on telekast vaadata, kuidas riik ostab ägedat sõjatehnikat, kui näiteks ise läbi mõelda, et kas mul on kodus kriisivarud, planeerida varjumiskohta või ise kriisiõppust läbida. Samuti paradigmamuutuse küsimus, mis võtab kindlasti aega.
/nginx/o/2025/03/24/16734867t1h19a5.jpg)
Aga millised on need kolm tulemust, kus toimus ka sisuliselt jõuline edasiminek, mitte lihtsalt ei saadud algatust tehtud või tõuget antud nagu elanikkonnakaitse puhul?
Suures plaanis üks olulisemaid murranguid on see, kuidas siseturvalisusest räägitakse täna riigikaitse osana – droonimüüri projekt ja piirikaitse reserv –, ning siin leidub häid näiteid. Või siis Türgi soomukid, mis hiljuti kohale jõudsid ja mis koos kaitseväega osteti. Neli soomukit läks siseministeeriumi valitsemisalasse, neid saavad päästeamet, kaitsepolitseiamet ning politsei- ja piirivalveamet (PPA) vajadusel kasutada.
Piirikaitse tankitõrjerelvade soetamiseks on raha eraldatud ja riigi kaitseinvesteeringute keskusega hinnainfot vahetatud. See oli küll siseministri isiklik algatus, aga selle taga oli päris probleem, et kui tungitakse masinatega üle piiri, siis me pole võimelised neid kohe peatama.
Sama kaalutlus oli droonimüüri loomise taga, nagu ka piirikaitse reservi koolitamise, mida varem ei olnud. Küsimus ei olnud ainult tankitõrjerelvades, vaid eriüksuslaste relvastatuse taset oli vaja tõsta.
Suures plaanis üks olulisemaid murranguid on see, kuidas siseturvalisusest räägitakse täna riigikaitse osana – droonimüüri projekt ja piirikaitse reserv –, ning siin leidub häid näiteid.
Teine oluline asi on personal – siseturvalisus on olnud alamehitatud, pensionile minejaid palju. Sellest aastast kahekordistati politseinike väljaõpet, Tallinnas toimub Sisekaitseakadeemiasse uute hoonete rajamine, Väike-Maarjas õppekeskuse käivitamine.
Kuigi õppekohtade arvu duubeldati, oli üle pika aja taotlejaid rohkem kui kohti – kadette oli võimalik valida. Mingi mentaliteedimuutus on toimunud. Siseturvalisuse valdkonna palgatõus mängib samuti rolli, sest ilma selleta ei tule keegi.
Kolmandaks – ja see on asi, kuhu ma ise olen palju panustanud –, välisriikide valitsustega seotud vaenulike usuorganisatsioonide tegevus Eestis, mis meil on praegu peamiselt seotud Moskva patriarhaadiga. Aasta tagasi pidas patriarh kõne, kus ütles, et nad on sõjas lääne kultuuriruumi ja lääne ühiskonna vastu, ning see oli moment, kus oli selge, et tuleb otsustavamalt reageerida.
Kas siin uue valitsuse tulekuga midagi muutub, jääb riik vaidluses Moskva kirikuga enda juurde?
Usun küll, sest eelnõu on juba riigikogus. Sotsid kindlasti ei hakka taganema sellest ja teiseks Isamaa toetab seda eelnõu. EKRE ilmselt mitte ja Keskerakond kindlasti mitte. Eelnõule tulid näiteks Isamaa fraktsioonist mõned muudatusettepanekud, need võeti kõik arvesse, nii et probleeme ei tohiks olla.
Milliseks hindate riski, et Moskva kirikuga seotud olukord võib kuidagi eskaleeruda veel enne kohalike omavalitsuste valimisi?
Selleks on vajalikud ettevalmistused tehtud, kui ka eskaleerub. Tõenäoliselt võib oodata infosõda, teemat üritatakse kampaanias ära kasutada ja mitte ainult Eesti-siseselt, vaid näeme seda, et samamoodi nagu 1996. aastal, kui Moskva patriarh mõneti sarnase siinse usutüli taustal saatis president Bill Clintonile kirju selle kohta, kuidas Eestis riigis usklikke taga kiusatakse.
Clinton toona küll ei reageerinud, aga näeme seda narratiivi praegu ka Venemaa poolt tulemas. Milline saaks olema tänase USA administratsiooni reaktsioon – ei oska ette arvata. Lisaks üritatakse seda teemat siduda kokku valimisõiguse muutmise ja haridusreformiga ning esitada seda paketina ühe rahvusvähemuse tagakiusamise ja õiguste piiramisena.
Kõik need on eraldiseisvad protsessid sisepoliitiliselt, aga näeme, et tõenäoliselt see propagandarünnak tuleb. Venelased tegid kaks nädalat tagasi juba OSCE alalises nõukogus vastavasisulise avalduse, kus ka Läänemets ise nimeliselt ära mainiti. Samas ei ole Moskva patriarhaadi mõjuvõim Eesti usuelus enam mõeldav.
Magistritöös kirjutasin aastaid tagasi Moskva patriarhaadi rollist Kremli mõjutustegevuses Prantsusmaal, aga patriarhaadi haare on ju kõvasti laiem ja Venemaaga piirnevates riikides tugevam. Seega toetasin Läänemetsa, ning teadsime, et saab olema keeruline ja valus protsess, millega sotsid võivad kaotada toetust, aga siiski vajalik. Pärast seda kui minister eelnõu riigikogus esitles, võttiski sotside reiting järgnenud nädalatel n-ö paugu sisse.
Kuidas te erakonna sees sellele algatusele toetuse saavutasite? Sotsiaaldemokraadid vähemalt paistavad olevat kultuuriliselt liberaalsemad ja erinevuste suhtes sallivamad. Lisaks on sotsid seisnud venekeelsete valijate eest.
See oli vaevarikas. Aga sotside puhul on asi sellevõrra lihtsam, et kui on võimalik osutada ajaloole, tõenduspõhiseid materjale näidata ja riskidest rääkida, siis…
Noh, eks seal oli muidugi üksikuid, kes olid skeptilised, aga valdav enamus mõistis probleemi tuuma. Mõned inimesed on, kes selle vastu protesteerivad. Aga need on pigem n-ö vabad radikaalid, mitte erakonna peavool. Ma ei mäleta, et oleks olnud erilist vaenulikku skepsist erakonna sees.
Pigem on küsitud, et miks te seda teete, kas see tõesti on möödapääsmatu, kas on vajalik, kuidas te seda plaanite teha. Kõik normaalsed küsimused, mida küsivad ka paljud teised inimesed.
Pidime kogu protsessi hoolikalt läbi mõtlema ja ette kavandama ning saime ka selle pärast näiteks Isamaalt ja Parempoolsetelt pahandada, et miks me venitame. Selleks oligi aega vaja, et mitte ainult sotsidele, vaid ka ülejäänud Eesti ühiskonnale selgitada probleemi olemust ja pakkuda konkreetne lahenduskäik, mis oleks aktsepteeritav ka presidendile, õiguskantslerile ja vajadusel peaks riigikohtus. Me ei läinud näiteks ei Ukraina ega ka Läti teed, kus lähenemine oli järsem.
Mida sotside opositsiooni jäämine Venemaa kodanike ja halli passi omanike valimisõiguse küsimuses 26. märtsi hääletusel tähendab? Kas jääte oma senistele punastele joontele kindlaks?
On selge, et vaenulike välisriikide kodanikud ei peaks saama hääletada. Neil on lojaalsuskohustus meile vaenuliku võõrriigi ees. Halli passi omanike puhul see loogika ei päde, sest neil pole ju kodakondsust ega ka lojaalsuskohustust.
Eelmise koalitsiooni kompromiss, kus Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse võetakse, aga halli passiga elanikele see jääb, on minu teada surnud. Sotsidel on valik, kas minna kaasa n-ö päikeseloojangu klausliga, mis veel neil eesolevatel valimistel halli passiga kodanikele valimisõiguse jätaks. Minu isiklikul hinnangul on see mõistlik ettepanek ja ma kutsusin ka paar kuud tagasi toimunud sotside juhatuse koosolekul erakonda seda varianti tõsiselt kaaluma.
See pole küngas, millel surra. Kui ma ei suuda endale ära selgitada, miks ei saa Eesti demokraatias osalemisest huvitatud halli passiga inimesed nelja aastaga kodakondsust tehtud, ei suuda ma seda ka teistele seletada. Poliitilises mõttes sõlmiksid sotsid valimisõiguse muutmist täielikult blokeerides endale ise silmuse, millega meid saab taas aastaid kägistada.
Vaenulike välisriikide kodanikud ei peaks saama hääletada. Neil on lojaalsuskohustus meile vaenuliku võõrriigi ees. Halli passi omanike puhul see loogika ei päde, sest neil pole ju kodakondsust ega ka lojaalsuskohustust.
Jääb sotsidele ka pärast seda kõike mõni vene valija?
Uuringute põhjal tundub, et noorema generatsiooni progressiivsem vene valija – ja me nüüd räägime ikkagi peamiselt vene emakeelega Eesti kodanikest – on tegelikult väga hästi kursis kasvõi sellega, mida Moskva õigeusu kirik endast kujutab. Et see institutsioon on läbinisti korrumpeerunud Kremli propagandamasin. Paljud mõistavad, et Eesti kirik ei peaks alluma sellisele organisatsioonile.
Ja kodakondsuse ning valimisõiguse küsimuses jällegi – need venekeelsed valijad, kes on ikkagi vaeva näinud ja kodakondsuse saanud, mõistavad samuti, et kodakondsusel on olulisi eeliseid.
/nginx/o/2025/03/24/16734866t1h5e4f.jpg)
Äsja tuli üllatusena avalikuks plaan võtta kasutusse näotuvastusvõimega kaamerate võrgustik. Kas see oli ka Läänemetsa plaan?
Teadsime, et sel teemal valmib analüüs, aga meile ei olnud seda veel valmiskujul esitletud. See on normaalne, et valitsusala asutused teevad oma analüüse, selgitavad vajadusi ja pakuvad lahendusi. Hiljem on juba poliitilise otsustustasandi küsimus, et kas ja mil määral saab neid ettepanekuid ja ideid reaalselt rakendada.
Räägime, mis on eesmärk: liiklusjärelevalve tõhustamine. Liiklussurmade arv on juba kümme aastat kasvanud, samas kui meil on paremad teed, turvalisemad autod, leebemad talved. Järelevalvet on rohkem vaja, aga küsimus on selles, kas niigi vähese politseiressursi massilisem kasutamine liikluspatrullis on politseinike väljaõpet arvestades kulutõhus ja mõistlik, kui on võimalik kasutada tehnoloogiat. Samad politseinikud saaksid selle asemel tegeleda mingite muude ülesannetega.
Aga see on tasakaalu küsimus, et kuidas tagada, et inimesed ei tunneks ennast nagu Hiinas, kus keegi kogu aeg jälgib.
See on normaalne, et valitsusala asutused teevad oma analüüse, selgitavad vajadusi ja pakuvad lahendusi. Hiljem on juba poliitilise otsustustasandi küsimus, et kas ja mil määral saab neid ettepanekuid ja ideid reaalselt rakendada.
Milline tasakaalustav kontrollimeede peaks siis sellisel algatusel olema? See peaks ju kohe alguses teada olema, muidu tühistatakse ettepanek kohe ära, uus valitsus tegigi seda ettepanekuga tutvumata.
Teadsime, et see analüüs on PPAst tulemas, mille järel vaadatakse need ettepanekud juba üle ministeeriumi tasandil ning tutvustatakse siis küllap järgmisele siseministrile, kes saab otsustada, kas ja mis mahus need ettepanekud töösse lähevad. See, et ministrid mingeid ettepanekuid tagasi lükkavad, on tavaline. Näiteks kui korrakaitseseadust hakati kaasajastama, siis tuldi ka näiteks ettepanekutega, millega taheti anda PPA-le õigusi keelata teatud alustel ennetavalt ära meeleavaldusi. Läänemets lükkas selle ettepaneku otsustavalt tagasi.
Tasakaalustamiseks on ka kooskõlastusring teiste ministeeriumidega ja välised hinnangud näiteks õiguskantslerilt. Antud küsimuses on PPA ja teiste riigiasutuste eesmärk selgitada probleemi ja pakkuda oma nägemus lahendustest – otsustus on ikkagi lõpuks poliitiline.
Aga minu hinnangul on siin küsimus hoopis selles, et mil määral inimesed täna veel oma riiki üldse usaldavad. Me jagame oma näotuvastust ja muid isikuandmeid täiesti anonüümsete välismaiste IT-ettevõtetega, aga oma riigi suhtes oleme umbusklikud. Ma pole kindel, kas see on päris loogiline.
Üks oluline usalduse allikas on nähtavalt toimiv tsiviilkontroll jälitustegevuste suhtes. Kas siseministeeriumis on sellele ressurssi eraldatud? Kui eelmisel aastal oli jutuks kaitsepolitseinike veider külaskäik ühte Tartu üliõpilaskorporatsiooni, siis selle kohta pole siiani arusaadavaid selgitusi kõlanud.
See kapo asi kukkus väga kehvasti ja kahtepidi välja. Niipalju kui ma tean, siis järelevalve ikkagi toimus ja see kinnitas sama, mida avalikult väideti: kaitsepolitseinikud käisid seal omal algatusel.
Kuidas tundub teile eluliselt usutav see, et keskealised mehed lihtsalt lähevad korporatsiooni aega veetma, ilma et varem oleks seal käinud?
Tartu on heade mõtete linn. Las see jääb.
/nginx/o/2025/03/24/16734865t1h14dd.jpg)
Teie puhul ei saa rääkimata jätta silmapaistvast ühismeedia-karjäärist ministri nõunikuna. Te vist võlusite isegi kaks Eesti Twitteri-staari nii ära oma tegevusega, et nad ühinesid sotsidega, pean silmas inimesi nimedega @Helendus ja @keskajainimene?
Mina pole otseselt nende juurde läinud ja neid erakonda kutsunud. Natalie Mets vist rääkis nendega kõigepealt. Keskajainimene küll rääkis enne minuga, ta on Paidest, see on Lauri Läänemetsa kodukant – ta ise elab Väätsal ja Järvamaa tema ringkond. Aga võib-olla see minu veidi agressiivsem sekkumine ühismeedias paistis neile ka silma.
Poliitikud kasutavad üldiselt Twitterit tapeedina. Pannakse üles mittemidagiütlevaid neutraalsemaid väiteid ja vaidlustesse väga ei sekkuta. Ehk nägid ka Hele-Mai [Viiksaar] ja Robert [Reisman] minu äkilisuses midagi julgustavat. Möönan, et võin vahel olla ka ebavajalikult sõjakas ja sõnakas, aga eks ma ka õpin.
Teisalt on paljud inimesed mulle öelnud, et olgugi et nad minuga ei nõustu, nad vähemalt hindavad seda, et ma võtan päriselt arusaadava seisukoha. Nad toetavad mind selle selguse ja arusaadavuse pärast isegi siis, kui nad sisuliselt jäävad eri meelele.
Siin on ehk paslik näide Iisraeli-Palestiina teema, mille pärast olen omajagu peksa saanud. Ilmselgelt pole ma mingi antisemiit ega pro-Hamas, keda minust on üritatud teha. Aga see on koht, kus olen üritanud võimalikult selgelt oma seisukohta sõnastada, ning mitmed inimesed, kes jäid selles küsimuses minuga eri meelele, on hiljem öelnud, et näiteks europarlamendi valimistel hääletasid nad ikkagi minu poolt, sest vähemalt nad said aru, kuidas, mida ja miks ma mõtlesin. Teiste poliitikute puhul oli sel teemal ainult vaht.
Tooge mõni näide, kus olite liiga jõuline, nii et olete pidanud vabandama.
Ma olen vabandanud küll. Näiteks kohe nõunikukarjääri alguses oli mul ettevõtja Jaanus Rahumäega ütlemist. Olin ehk umbes nädala siseministeeriumis töötanud, kui kuskilt tuli Rahumägi ja lihtsalt mõnitas, et olen nagu mingi poliitiline parasiit. Nimetasin teda «kolhoosioinaks» ja siis selle korjas meedia üles, ning lõpuks vabandasin.
Kust see sõna üldse pärineb? Pole varem kuulnudki.
Kui olin nelja-aastane, siis sõitsime ema ja kasuisaga autoga, kui keegi keeras autoga ette ja kasuisa kirus, et «kuradi kolhoosioinas». See tähendab inimest, kes käitub kasvatamatult.
Aga vestlusi, mis lähevad tuliseks, on olnud palju. Sain pahandada aastavahetuse ajal, kui kritiseerisin mõningaid ajakirjanikke-arvamusliidreid, kes levitasid EstLink 2 purunemisele järgnenud päevadel arvamust, justkui poleks meie PPA olnud valmis sellele reageerima. Mina teadsin, et kopter ja K-komando olid väljalennuks valmis, aga me ei saa lihtsalt omavoliliselt kopterdada Soome majandusvetes alustele, selleks et mõnel siinsel arvajal kuidagi süda rahulikum oleks.
Olen oma väljendusviisis alati reljeefne olnud, aga eks olen ka õppinud ja tihti võtan nüüd reageerimisel natuke aega rahulikult mõtlemiseks.
Poliitilises kommunikatsioonis on Twitter väga hea eelhoiatussüsteem. Kui seal mingisugune teema hakkab kruttima, siis see annab eelhoiatusaja. Parem on mingist teemast esimest korda kuulda või mõelda enne seda, kui tuleb esimene meediapäring.
Kas oskate nimetada mõnda teist poliitilist nõunikku, kes oleks nii aktiivselt ja emotsionaalselt ühismeedias väidelnud kui teie?
Ei tea.
Mis rolli on see tänaseks väga palju muutunud Twitter mänginud poliitikaga tegeleva inimese jaoks? Mida sealt üldse otsitakse?
Sealt kindlasti saab nähtavuse. Küsimus polegi võib-olla selles, palju seal eestlasi on, vaid kes seal on. Seal on üsna rohkelt ajakirjanikke, arvamusliidreid ja poliitikakujundajaid, mistõttu saab seal liikuvast infost tihti paar-kolm päeva ette aimdust, kes millist teemat üles hakkab kerima.
Poliitilises kommunikatsioonis on see mõnes mõttes väga hea eelhoiatussüsteem. Kui seal mingisugune teema hakkab kruttima, siis see annab eelhoiatusaja. Parem on mingist teemast esimest korda kuulda või mõelda enne seda, kui tuleb esimene meediapäring.
Minu jaoks on see Twitteri-käitumine muna ja kana küsimus. Olin ühismeedias aktiivne ka siis, kui olin erasektoris. Aga loomulikult on see teine asi – kui oled ministeeriumis, siis sul on teatud teemades rohkem taustateadmist ja infot. Lisaks muidugi nähtavus, mida omakorda võimendavad poliitilised oponendid, kes sind ise ründama tulevad.
Päris tihti ma tegelikult sattusin ju ka sellistesse vaidlustesse, mis polnud päevapoliitilised, vaid kus näiteks tehti liiga politsei valitsemisala asutusele. Sellest on lihtsalt kahju, kui kandma jääb mingisugune valesüüdistus, spekulatsioon või liialdus, mis ju tera tera haaval murendab usaldusväärsust asutuste või riigi suhtes.
Minu jaoks on põhiline mure ühiskonna üleüldine usaldamatus oma riigi suhtes. Kui ma näen, et keegi spekuleerib mingi valega, ning ma tean, et see on vale, siis mul on raske mitte sekkuda või mitte midagi öelda. Aga ega see inimestele tihti ei meeldi, kui teatad neile, et vabandust, sa ei lihtsalt ei saa aru või eelistad teadmise asemel arvata.
Saite mullu ministeeriumi kommunikatsiooniosakonna sõbra autiitli ja diplomi. Mida ütleksite nüüd pärast avalikust sektorist lahkumist soovituseks riigiametnikest kõneisikutele?
Läksin 18-aastasena Postimehesse majandusreporteriks, sain juba siis oma artiklite kommentaare lugedes karmi kooli ja paksu naha. Ma mõistan hästi, et kui mõningad erandid kõrvale jätta, siis riigiametnikud on sellise avaliku kriitika ja surve suhtes märksa tundlikumad. Inimesed ei taha midagi öelda, sest kardavad kommentaare ja sõimu. Ning see on arusaadav.
Ja tõsi on ka see, et olen isegi tundnud, et see sotsiaalmeedia sõda on mentaalselt väga kurnav. Samas teadsin ka seda, et keegi peab arutelu tasakaalustama. Ma näiteks väga tunnustan politseitöötajaid, kes on võtnud tee ette ja aitavad ühiskonnal saada paremat paremat tunnetust, mis see politseitöö või päästetöö endast kujutab jne.
Mida soovitate endistele kolleegidele, kes ministeeriumisse jäid?
Igale riigiasutusele kuluks ära «paksunahkne trollitaltsutaja», st ametnikest kõneisik, kes on ette valmistatud debateerima. See on stressirohke töö, mis peaks olema tunnustatud-tasustatud. Mina jaurasin vahel vastata ka hilisõhtuti jõutrennis kükisettide vahele, aga ega see polnud miski, mille eest ma palka sain. Aga mida vähem saavad riigiesindajad avalikus dialoogis kaasa rääkida, seda rohkem kaotab riik oma inimlikku nägu ning pikas perspektiivis kannatab ühiskonna usaldus riigi suhtes.
Kes on see anonüümne «riik»? Ja siis olemegi olukorras, kus isegi tunnustatud vandeadvokaat räägib raadioeetris ametnikest koosneva «kuuenda kolonni» vandenõust.
Praegu puudub riigil inimlik nägu. Ja olgem ausad, meie viimaste aastate poliitiline olukord ja poliitikud pole seda nägu ka kuidagi kaunistanud. Nii jäävadki poliitika ja riigiasutused tavainimese jaoks järjest umbisiklikumaks.
Keegi ütles teie kohta, et Vootele Päi sõjakus oli üks põhjusi, miks sotsid valitsusest välja visati. Kas see võis olla üks põhjustest?
Võin enamal või vähemal määral oma hingele võtta nii homoabielu seadustamise kui ka Moskva patriarhaadi riigist välja löömise, aga mitte seda Reformierakonna koerustükki.
Pigem proovisime just olla läinud kuudel kommunikatsioonis rahumeelsemad, et pärast viimase nelja aasta nelja koalitsioonivahetust pakkuda riigijuhtimises natuke stabiilsemat õhustikku. Minu hinnangul oli see vajalik, et taastada ühiskonna usaldust riigijuhtimise suhtes. Kahjuks see ei kattunud koalitsioonipartnerite reitingurehkendustega.
Mida nüüd edasi plaanite teha? Jätkate poliitikas?
Karussellilt maha tulles pole mõistlik hakata kohe ummisjalu mingis suunas jooksma. Pea käib ringi, koperdad ning pärast võib olla valus ja piinlik. Hetk tuleb oodata.
Poliitikas jätkamise võimalust lähiperspektiivis ei näe, ma ei ole poliitikas poliitilise hasardi või poliitika enda pärast. Näen enda võimalikku panust väga loetud rollides: kas eurosaadikuna, välisministrina või näiteks juhul, kui peaks taastatama väliskaubandusministri positsioon.
Miks te kohalike omavalitsuste valimistel ei kandideeri?
Sest ma lihtsalt ei valda neid teemasid ning ma ei mõjuks seal isegi endale usutavalt – rääkimata siis valijatest. Riigikogu valimisteni on seevastu nii kaua aega, et selleks ajaks tahaksin olla end juba edukalt rakendanud mujal, küllap erasektoris – ning seda ikkagi pikemas perspektiivis kui paari aasta vaates. Ma kindlasti ei välista tulevikus poliitikasse ühes või teises rollis naasmist, aga lähiperspektiivis ma seda ei näe. Nüüd saab põlle puhtaks pesta ja leida väljakutse, millega end erasektoris rehabiliteerida.
Vootele Päi lärmakas karjäär
/nginx/o/2025/03/24/16734871t1h2d7f.jpg)
Vootele Päil (36) on magistrikraad Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal, kus ta kaitses lõputöö Venemaa pehmest jõust ja avalikust diplomaatiast Prantsusmaal. Aastatel 2013–2014 õppis ta vahetussemestritel Pariisi Sciences Po’s ja Peterburi Riiklikus Kõrgemas Majandusülikoolis.
Enne sotsiaaldemokraadist siseministri Lauri Läänemetsa meeskonnaga liitumist töötas Päi pikalt erasektoris kommunikatsioonibüroo Corpore konsultandina. Varasem töökogemus on tal Postimehest majandusreporterina, Reformierakonna riigikogu fraktsiooni nõunikuna, digi- ja kübernõunikuna Ühendkuningriigi suursaatkonnas Tallinnas ning kaitseministeeriumis teadus- ja innovatsioonikoordinaatorina.
Viimati figureeris ühismeedias avaliku teenistuja kohta harjumuspäratult sõnakas Päi artiklite pealkirjades seoses Läänemetsa DJ-esinemisega; ERRi uudistetoimetuse peatoimetaja Anvar Samost süüdistas jõulude paiku Päid rahvusringhäälingu töösse sekkumises ning Postimehe ajakirjanik Mikk Salu nimetas ühes oma arvamusartiklis Päid julgeolekuohuks seoses Palestiina küsimusega. Varem on Päi siseministri nõunikuna töötades nimetanud sotsiaalmeedias turvaettevõtjat Jaanus Rahumäge kolhoosioinaks ja sattunud sellega Elu24 veergudele.