Eesti on ikka armastanud pidada end Põhjamaaks – lisaks populaarsetele selleteemaliste lauludele on aegade jooksul paljud poliitikud meid just nende riikide hulka (soov)mõelnud. Ning seal pole ei vaesust, viletsust ega kurja.
Esimesed sammud põhjamaise idülli poole astusime tegelikult juba 2004. aastal, mil NATO vihmavarju alla koondudes otsustasime loobuda ka võimalusest kasutada jalaväevastaseid miine. Sest need tülikad miinid olid ja on ühed hirmsad asjad: meie seast juba aastate eest lahkunud lahkunud printsess Diana ei suutnud omal ajal ära imestada, kui palju kurja juhuslikult vedelema jäetud miinid kusagil Aafrikas teha suutsid. Nii sai ka meist osake läänelikust unelmast, kus sõdu peeti ainult kaugel-kaugel. Ühtlasi sai eelmise sajandi 90ndatel aastatel jalaväemiinist kõige kurja sümbol ja sõimusõna.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/17/14556626t1h9f80.jpg)
/nginx/o/2025/03/12/16709335t1h9fa0.jpg)