ANDRES METSPALU ⟩ Meenutusi Eesti geenivaramu sünnist

Professor Andres Metspalu 2001. aastal päeval, kui Eesti geenivaramu laborisse saabus esimene geenidoonori koeproov. Foto: Erakogu

Teadustulemuste rakendamine praktilisse tervishoidu on aeglane. Oleks vaja viia laialdane geneetiline testimine Eesti geenivaramust kui teadusasutusest edasi tervishoiusüsteemi ning rakendada tulemusi haiguste ennetamises ja ravis, kirjutab Tartu Ülikooli genoomika ja biopankade professor Andres Metspalu.

Kui mind valiti 1992. aastal Tartu Ülikooli biotehnoloogia professoriks, pidin septembrist asuma tööle vastloodud molekulaar- ja rakubioloogia instituudi (TÜMRI) biotehnoloogia õppetooli juhatajana. Õppetooli käivitamiseks oli vaja teha arengukava. Leidsin, et on aeg asuda uurima haiguste geneetilisi põhjuseid.

Lugesin suvega läbi pea kogu kättesaadava vastava teaduskirjanduse. Tuli välja, et ühe uue haigust põhjustava geeni avastamisele ja vastavate mutatsioonide uurimisele kulub neli aastat ehk üks doktoritöö. See omakorda tähendas, et minu eluajal ei ole võimalik selgitada kõigi 20 000 geeni toimimist ja nende seotust haiguste tekkega.