/nginx/o/2025/02/13/16653443t1hf478.jpg)
Romantilise püsisuhte norm on varemeis ja oleme taas triivimas inimloomale omase polügaamse vaikesätte poole. Ebamugav tõde on see, et õige vähe on neid, kellele see olukord ka tegelikult meeldib, kirjutab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.
Romantilise püsisuhte norm on varemeis ja oleme taas triivimas inimloomale omase polügaamse vaikesätte poole. Ebamugav tõde on see, et õige vähe on neid, kellele see olukord ka tegelikult meeldib, kirjutab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.
Oslo ülikooli kirjandusteadlane Mads Larsen alustab oma äsjailmunud monograafiat: «Üha kasvav üksinda elavate inimeste osakaal, kobartõrkega kohtingukultuur ja suguelu hääbumine annavad oma suure osa sellest, et sündimuskordaja kukub kõikjal arenenud maades kivina. See raamat uurib võib-olla kõige fundamentaalsemat tegurit selles lagunemises: meie kaasaja armastuse ideoloogiat.»