RIIN SEEMA ⟩ Innovatsioonisurve teadusele ei ole eetiline

Aastatega on administratiivne surve nii teadlastele kui ka ühiskonnale pidevaks innovatsiooniks üha suurenenud. Euroopa Komisjoni kliima, süsinikuneutraalsuse ja puhta kasvu volinik Wopke Hoekstra (vasakul) ning start-up’ide, teaduse ja innovatsiooni volinik Ekaterina Zaharieva. Foto: Olivier Hoslet/Epa/Scanpix

Teadus, areng ja innovatsioon ei ole üks ja sama. Kuni teadlane peab oma palgaraha üha uudsemate ja innovaatilisemate projektidega leidma, ei ole võimalik ootuste ja objektiivsuse konflikti vältida, kirjutab Tallinna Ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema.

Riigikogus on menetluses teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu, millega hakatakse teadlaste tavapärase töö kõrval reguleerima ka innovatsiooni.

Tutvudes nimetatud eelnõuga, märkasin esimesel lehel just seda, mis teeb mind teadusmaailmas juba ammu tõsiselt murelikuks – see on uudsuse kummardamine ja surve pidevale uuendamisele. Mõnikord tundub, et teadlased oleks justkui ära tinistatud. See on seisund, mida saab kirjeldada ka sünonüümidega ära võlutud, lummatud, vaimustunud, joobunud. Millest küll? Uudsusest.