KAJA SARAPUU ⟩ Eestikeelsele õppele ülemineku kogu tõsidust ei ole veel tajutud

Kui klassis on väga erineva tasemega õpilasi, võivad tugevamad tunda igavust ja alakoormatust, samas kui nõrgemad vajavad pidevalt täiendavat abi. Foto: Peeter Langovits

Igati tervitatav hariduspoliitiline muudatus, eestikeelsele õppele üleminek, on tekitanud väljakutseid, mis esialgu isegi silma ei paista, kirjutab emakeeleõpetajate seltsi juht Kaja Sarapuu.

On 10. klassi bioloogiatund ja õpetaja mainib, et kiivis on palju C-vitamiini. Kahtlevalt küsib üks õpilane üle: «Kiivis?» Olukord ei oleks naljakas, kui me ei teaks, et imestunud õpilane on vene kodukeelega ja üks peamisi hääldusraskusi on just esimese lühikese lahtise silbi pikkus. Kuuleme kaasmaalastelt sageli tere asemel teere, nii võivad segamini minna ka kivi ja kiivi.

Paljudes koolides õpivad ühes klassiruumis eesti keelt vene, ukraina ja eesti kodukeelega lapsed. Emakeeleõpetaja, kes on protsessi eesliinil, ei saa minna klassi ette sama pagasiga kui mõned aastad tagasi, samas ei jätku paljudel õpetajatel teadmisi (või kas üldse kellelgi), kuidas ühendada kaks täiesti erinevat metoodikat üheks «emakeeleõpetuseks».