/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2024/12/09/16533415t1h0f73.jpg)
- Kas Eesti riik on arvestanud sõjaaegse abi ja kaitseväe toetusvajaduse plahvatusliku kasvuga?
- Balti riigid peaksid juba täna seadma sisse suhted strateegilises tagalas asuvate MTÜ-dega.
- NATO riikide sõjalise valmiduse põhiprobleem on kurnamissõja kogemuseta võitlejad.
Odessalane Fedir Serdjuk jättis 2014. aastal kodulinnas toimunud traagiliste tagajärgedega tänavalahingute tõttu ülikooli pooleli, et aidata Ukraina armeed. Tänaseks on tema mittetulundusühing Ukrainas sõjalise esmaabi koolitusi teinud kogu Eesti sõjaaja kaitseväega võrreldavale kontingendile ning toonud rindemeditsiini valdkonda olulisi uuendusi.
2021. aastal valis ajakiri Forbes Fedir Serdjuki 30 noorema kui 30-aastase sotsiaalselt mõjukaima eurooplase hulka.
Tegelete juba pikalt Ukraina armee toetamisega, aga 2023. aastal tõite keset suurt sõda kodumaal sõja- ja meditsiiniabi kogemustega veteranid hoopis eestlasi koolitama. Millest selline samm?
Soovisime parandada Eesti sõjalist valmidust, et mõistaksite riske ja probleeme, millega Ukrainas sõja ajal silmitsi seisame. Koolitasime umbes 40 Eesti inimest Kaitseliidust, Kaitseväe Akadeemiast ja veel mõnest organisatsioonist.
Jagasime praktilisi teadmisi, koolitus hõlmas ka käed-külge-sessioone, taktikaid, stsenaariume ja metoodikaid, mille oleme aja jooksul Ukrainas välja töötanud. See polnud ühepoolne jõupingutus, vaid ideede ja kogemuste vahetus.
Mängime korraks üht mõttemängu. Kui oleksite Eesti kaitseväe juhataja ja teie ülesanne oleks määrata, milliseid teenuseid tuleks sõja ajal vabaühendustele delegeerida, siis kuidas ülesandele läheneksite? Kuidas peaks kaitsevägi valmistuma koostööks vabaühendustega?
Pragmaatiliselt. Kui päris aus olla, siis kõige targemaks saaks Eesti kaitsevägi Ukraina sõjaväljal. Ma saadaksin Eesti üksuse Ukraina vormidesse riietatuna sinna sõdima. Mitte selleks, et Ukrainat sõjaliselt aidata – ausalt öeldes ei muudaks ka üks brigaad meie jaoks palju. Meil on lahingus üle saja brigaadi. See oleks vajalik teile endale kogemuste ja teadmiste omandamiseks.
/nginx/o/2024/12/09/16533418t1h1cf3.jpg)
Ukraina staapidelt võib ju küsida raporteid või saata Ukrainasse ametnikke luurele, aga luureraportid või vaatlus annavad vaid murdosa võrreldes reaalse arusaamaga, mida annab ainult vahetu sõdimine. Tõeliseks ettevalmistuseks peaksite oma kaitseväelased suuremahulises konventsionaalses sõjas n-ö vette viskama, et nad saaksid aru kaasaegse sõjapidamise keerukusest.
Võtame näiteks põhjakorealased, keda on Kurskisse saadetud 12 000. Nende lähetamine pole mõeldud ainult Venemaa toetamiseks. Venemaa jaoks on see suhteliselt väike arv – nad värbavad 30 000 inimest kuus.
Tõeliseks ettevalmistuseks peaksite oma kaitseväelased suuremahulises konventsionaalses sõjas n-ö vette viskama, et nad saaksid aru kaasaegse sõjapidamise keerukusest.
Põhjakorealased on seal muuhulgas selleks, et harjutada ja valmistuda, õppida kaasaegse sõjapidamise dünaamikat. Nad saavad seal paremini aru, kuidas kaitsta tanke droonirünnakute eest, kuidas ehitada kaitseliine, kuidas viia läbi rünnakuid ning kuidas ise kasutada droone rünnakuoperatsioonide toetamiseks. Selline valmistumine pole Lõuna-Korea jaoks kuigi meeldiv teadmine.
Kui oleksin mõni Eesti sõjaline ülem, hoiaks mind just vahetu sõjakogemusega kaitseväelaste puudumise küsimus öösiti üleval. Sõjalise valmiduse jaoks on hädavajalik, et piisaval arvul sõjaväelastel oleks hiljutine relevantne lahingukogemus. Kui läheb n-ö päris asjaks, võib just vahetu kogemus olla edu või läbikukkumiseni viiv otsustav tegur.
/nginx/o/2024/12/09/16533417t1h942b.jpg)
Saan aru, et 2014. aasta «väärikuse revolutsioon» oli teie eluteel oluline pöördepunkt. Kuidas see teid täpsemalt mõjutas?
Maidani revolutsioon oli Ukrainale ja mulle isiklikult väga raske aeg. Ukraina elanikkond oli sügavalt lõhestunud. Enamik ukrainlasi toetas revolutsiooni ja uskus selle eesmärkidesse, kuid oli ka neid, kes olid Vene propaganda mõju all. Neid on kahjuks ka täna veel Ukrainas, kuigi märkimisväärselt vähem kui varem.
Polariseerumine läks üle tänavavägivallaks, mis kulmineerus traagiliste sündmustega 2. mail 2014 ka minu kodulinnas Odessas. Toimusid tänavalahingud, mille tagajärjel hukkus palju inimesi. See oli meie linnale ja riigile uskumatult traumeeriv hetk.
Tollal oli 10 või 30 inimese kaotus ühesainsas vahejuhtumis tohutu šokk. Kahjuks muutusid sellised kaotused sõja edenedes normiks. Praegu näeme peaaegu iga päev raketirünnakuid ja kuuleme hukkunutest, ning kuigi see tekitab ikka kurbust, ei ole sel enam samasugust emotsionaalset kaalu kui tollal.
/nginx/o/2024/12/09/16533421t1hea09.jpg)
Toona olime sõpradega vaid 18–19 aasta vanused, püüdsime aru saada, kuidas aidata. Üks minu sõpradest, Tarass Loginov oli Punase Risti päästemeeskonna juht. Ta tegi mulle esmaabikoolituse, sain kiiresti aru, kui väärtuslikud on sellised oskused. Tarass julgustas mind liituma Odessa Punase Risti vastloodud päästemeeskonnaga, minust sai selle esimene juht.
Alustasime esmaabikoolituste tegemist, aga Punase Risti neutraalsuspoliitika tähendas, et sõjaväelasi koolitada polnud võimalik. Otsustasime end Punase Risti tegevusest distantseerida, alustasime sõjaväelaste koolitamist nn eravabatahtlikena. See aga tähendas, et pidime ise leidma vahendid varustuse, kütuse ja muu materjali soetamiseks.
Kui täiemahulise agressiooni tõttu nõudlus plahvatuslikult kasvas, otsustasime luua Pulse’i – mittetulundusühingu, mis keskendus spetsiaalselt sõjaväe meditsiinilisele toetamisele.
Äsja kooli lõpetanud poisid hakkasid sõjaväge koolitama... See pidi nõudma märkimisväärselt pealehakkamist ja ressursse. Kuidas see teil õnnestus?
Otsustasime luua erafirma, mis pakuks tsiviilisikutele tasu eest esmaabikoolitusi. Sealt saadud tulu suunasime osaliselt sõjaväe koolitamisse. See polnud lihtne, aga toimis. Aja jooksul ettevõte kasvas, meist sai Ukraina suurim teenusepakkuja oma valdkonnas.
2022. aastaks, kui algas täiemahuline agressioon, olime omandanud nii erasektoris kui ka sõjaväe koolitamisel juba piisavalt kogemusi. Kui sõja tõttu nõudlus plahvatuslikult kasvas, otsustasime luua Pulse’i – mittetulundusühingu, mis keskendus spetsiaalselt sõjaväe meditsiinilisele toetamisele.
Hakkasime rindel vereülekandeid tegema, see on täielik kosmoseteadus võrreldes näiteks žguttide paigaldamisega. Vereülekanne hõlmab vere kogumist, ladustamist, külmutamist, transportimist ja soojendamist. Lisaks on vaja keerukamat meditsiinilist väljaõpet ja spetsiaalset varustust, et ülekanded saaksid ohutult tehtud. Sellega on seotud ka märkimisväärsed kulud – alates ühekordsetest tarvikutest kuni keerukate seadmeteni.
Seni oleme suutnud pakkuda vereülekandevõimalusi neljale brigaadile ja ühele eriüksusele. See on võrreldav näiteks kogu Eesti kaitseväe varustamisega.
/nginx/o/2024/12/09/16533423t1h8ce7.jpg)
Ukraina valitsusväliste organisatsioonide maastik on väga mitmekesine. Kas selline mitmekesisus on hea?
Eks see ole nii tugevus kui ka väljakutse. Ukrainas on tuhandeid vabaühendusi, mis erinevad oma fookuse ja tegevuse poolest märkimisväärselt. Mõned neist on rahvusvahelised, oluliste ressursside ja ülemaailmsete võrgustikega, samas kui teised on kohalikud rohujuuretasandi organisatsioonid. Mitmekesisus võimaldab tegeleda laia valiku vajadustega, kuid nõuab ka hoolikat koordineerimist, et vältida dubleerimist või kvaliteediprobleeme.
Mõned mittetulundusühingud keskenduvad humanitaarabile, nagu toit, riided või varjupaigad ümberasustatud inimestele, samas kui teised spetsialiseeruvad sõjaväevarustusele või -teenustele. Lisaks on olemas organisatsioonid, mis on suunatud konkreetsetele sihtrühmadele, nagu tegevteenistuses olevad sõjaväelased või veteranid. Mõned organisatsioonid töötavad eranditult veteranidega, teised toetavad nii tegevteenistuses olevaid sõjaväelasi kui ka veterane.
Leidub ka nišiorganisatsioone, mis keskenduvad kindlatele abivormidele. Näiteks mõned pakuvad ainult sõidukeid, droone või raadiosideseadmeid. Teised, nagu Pulse, keskenduvad üksnes meditsiinivaldkonnale. Meie värbame veterane, sest neil on vaja tunda ennast kasulikuna ja nad teavad, kuidas rindel mõeldakse ja ollakse.
/nginx/o/2024/12/09/16533419t1h01b3.jpg)
Kas sõjaväelaste abistamisel on ka mingid eripärad võrreldes tsiviilelanikkonna aitamisega?
Sõjaväelaste puhul on üks suurimaid probleeme nende hõivatus. Nad on sageli rindel, sõda dikteerib nende päevakava, mis tähendab, et nad ei pruugi kokkulepitud kohtumistele või koolitustele üldse ilmuda. Mõnikord saadetakse asendusisik, kuid teinekord tuleb lihtsalt nädalaid oodata, et kohtumine või koolitus toimuks. See tekitab viivitusi ja stressi.
Paljud rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO või suured korporatsioonid, seavad endale sõjaväe aitamisega seoses piiranguid. Isegi meditsiinilise abiga toetamisest võidakse keelduda. Piirangutega toimetulekuks peame mõnikord kasutama mõistukõnet – näiteks nimetame sõjaväe meditsiinitöötajaid «hädaabiteenistujateks». Peame sõnu hoolikalt valima.
Mõned vabaühenduste juhid võivad hakata sõjaväge õpetama ja ülemäära kritiseerima, kuigi nad ei ole sõjameditsiini eksperdid. See võib tekitada pingeid, eriti sõjaväelastega, kes ise alles kohanevad uute rollidega. Enamik Ukraina sõjaväelastest olid vaid aasta või kaks tagasi tsiviilisikud ja nad alles õpivad sõjapidamise keerukusega hakkama saama. Vabaühendused peavad seega olema sõjaväge abistades kannatlikud.
Kuidas meedia ja avalikkus teie mittetulundusühingut kohtleb, kas saate samuti kriitikat?
Saame ikka, näiteks küsitakse, miks me kasutame kalleid Ameerika žgutte, mitte näiteks Hiina omi. Ameerika omi kasutame sellepärast, et need on kvaliteetsed ja kestavad kauem. Odavad asjad ei pruugi alati toimida, ainult hinna järgi kaupu valides jääme teenust osutades hätta.
Innovatsioon, eriti sõjalises kontekstis, ei tähenda alati millegi täiesti uue leiutamist. Sageli on tegemist olemasolevate tehnoloogiate või praktikate kohandamisega viisil, mis muudab need sõjaliselt tõhusamaks või kättesaadavamaks.
Ukrainas sõjaväljadel on toimunud märkimisväärne innovatsioon. Kuidas defineerite innovatsiooni oma töös?
Innovatsioon, eriti sõjalises kontekstis, ei tähenda alati millegi täiesti uue leiutamist. Sageli on tegemist olemasolevate tehnoloogiate või praktikate kohandamisega viisil, mis muudab need sõjaliselt tõhusamaks või kättesaadavamaks.
Näiteks vereülekanne ei ole uus kontseptsioon – see ulatub aastasse 1818 ja seda on tagalas kasutatud alates Esimesest maailmasõjast. Kuid vereülekande võimaldamine rindel, kus see varem kättesaadav ei olnud, on märkimisväärne uuendus. See nõudis infrastruktuuri nullist ülesehitamist ning kaasaegsete tehnoloogiate, nagu täiustatud külmutusseadmete ja tipptasemel vere soojendajate kasutuselevõttu.
Sama kehtib teise valdkonna kohta, milles tegutsen – droonid. Esimese raadio teel juhitava paadi patenteeris Nikola Tesla üle saja aasta tagasi, aga nende nüüdne integreerimine sõjapidamisse on olnud pööraselt mõjus. Droone kasutatakse nüüd luureks, sihtmärkide määramiseks, varustuse kohale toimetamiseks, pikamaa-ründerelvadena.
Uuenduslik pole tehnoloogia ise, vaid see, kuidas seda kohandatakse lahinguväljal konkreetsetele vajadustele. Meie töös tähendab innovatsioon just selliseid praktilisi kohandusi.
Mida võiksid Eesti või teised sarnased riigid Ukraina kogemusest vabaühenduste ja sõjaväe koostöö kohta õppida?
Üks olulisemaid õppetunde on vajadus planeerida ja luua suhted vabaühendustega juba enne kriisi või sõja puhkemist. Vabaühendused on sõja ajal asendamatud partnerid, kuid nende tõhusus sõltub selgest kommunikatsioonist, koordineerimisest ja eelnevalt loodud suhetest.
/nginx/o/2024/12/09/16533422t1h5893.jpg)
Kui Ukraina oleks sõjaks paremini valmistunud, poleks meil nii ulatuslikku vabaühenduste tuge vaja olnud. Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, Ukraina vähene valmidus 2022. aasta agressiooniks on seotud mitmete probleemidega, sealhulgas mentaalsetega. Praeguse kurnamissõja mastaabid on sellised, et ilma sektoritevahelise koostööta hakkama ei saa. See puudutab nii riigiasutusi, erasektorit kui ka vabaühendusi. Neil kõigil on oma roll.
Eesti kaitseväele võiks kasu tuua kasvõi sõjamängude pidamine koos vabaühendustega, erinevate stsenaariumide simuleerimine koos teiste sektorite esindajatega. Nii saab tuvastada võimalikke probleeme ja pudelikaelu enne, kui need tegelikkuses esinevad.
Kas saaksite palun mõne konkreetse näite tuua?
Kujutage ette olukorda, kus sõjaväeüksus vajab vabaühenduselt taktikalist meditsiinikoolitust. Millist dokumentatsiooni on vaja? Millised logistilised takistused võiksid tekkida? Nende küsimuste lahendamine kontrollitud keskkonnas aitab välja töötada protsesse, mis toimivad ka reaalses sõjaolukorras.
Lisaks tuleb arvestada toetusvajaduse ulatusliku kasvuga sõjaolukorras. Võtame näiteks sõidukid. Kui tavaolukorras võib toll ühe sõiduki impordi menetlemiseks kulutada nädalaid, siis sõja ajal see ei toimi, eriti kui korraga on vaja vastu võtta tuhandeid sõidukeid. Kes neid sellisel juhul menetleb ja kas täna on riigil olemas juba lihtsustatud protseduurid, mida sõja ajal rakendada? Sama küsimus on maksuerisuste kohta sõja ajal abina saadava varustuse kohta.
Ukraina on sõdinud alates 2014. aastast ja meie võitlus jätkub sõltumata sellest, kas Ühendriikide hetkel ametis olev administratsioon toetab Ukrainat või mitte. Meil ei ole muud valikut.
Sellise plahvatuslikult kasvanud toetusvajaduse rahuldamiseks on vaja ennetavalt luua valmisolek, sõjameditsiinis hõlmab see uute koolituskeskuste rajamist ning läbipaistvate finantsmehhanismide ja muude usaldusmeetmete ennetavat loomist. See kõik parandab märkimisväärselt riigi üldist sõjalist valmisolekut.
Sidemed vabaühendustega peavad olema rahvusvahelised. Ukrainas oleme suuresti sõltunud tagalas – näiteks Kiievis või Lvivis – asuvatest vabaühendustest, aga ka rahvusvahelistest organisatsioonidest. Eesti territoorium on väike, teie tagala asub tõenäoliselt naaberriikides või siis lausa Saksamaal. Te peaksite juba praegu sealsete vabaühendustega suhtlema ja koostööd alustama.
Ühendriikidest tulevad Ukrainaga seoses praegu väga murettekitavad signaalid. Mis siis saab, kui Ühendriikide uus president Donald Trump Ukraina abistamise lõpetab, kuidas see teie motivatsiooni mõjutaks?
Ei mõjuta üldse. Ukraina on sõdinud alates 2014. aastast ja meie võitlus jätkub sõltumata sellest, kas Ühendriikide hetkel ametis olev administratsioon toetab Ukrainat või mitte. Meil ei ole muud valikut.
Fedir Serdjuk (29)
/nginx/o/2024/12/09/16533416t1hdf43.jpg)
Sündinud Odessas. Tema vanaisa oli füüsik ja Odessa ülikooli rektor ja teine vanaisa tuntud astronoom. Õppinud Odessa ülikoolis juurat. 2014. aastal läbis esmaabikoolituse ja juhtis Odessas Punase Risti kiirreageerimismeeskonda. Sertifitseeritud koolitajana asutas Serdjuk koos Igor Korpussoviga 2016. aastal ettevõtte FAST (First Aid and Special Training).
FAST kasvas kiiresti, teenindades üle 200 ettevõtte, sealhulgas PepsiCo, Red Bull ja Citibank, ning pälvis 2023. aastal Forbes Ukraina Next250 nimekirja tunnustuse. Üks nende uuendustest oli juturobot Dzhgut 2.0, mis pakub päästjatele kohandatud esmaabijuhiseid.
Vastusena Venemaa 2022. aasta sissetungile Ukrainasse asutas Serdjuk koos kaaslastega heategevusorganisatsiooni Pulse, mille eesmärk on arendada Ukraina relvajõudude erakorralist ja lahingumeditsiini.
2023. aasta sügisel alustas Pulse partnerlust Eesti kaitseväe, eriti Sõja- ja Katastroofimeditsiini Keskusega. Lisaks Pulse’iga tehtavale tööle on Serdjuk olnud Ukraina Startup Fondi juhatuse liige ning Ukraina rahandusministri nõunik.