/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
/nginx/o/2024/11/26/16508996t1ha030.jpg)
- Kaubandussõda meenutab paarisuhte lõppu.
- Ainsad tõelised kasusaajad on lobistid ja erihuvigrupid.
Tulevase Donald Trumpi valitsuse üks peamistest majanduspoliitilistest postulaatidest on Ühendriikide ümber tollidest müüri ehitamine, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.
Ühendriikides astub peagi ametisse uus administratsioon. Praegu võib julgelt öelda, et üks selle peamistest majanduspoliitilistest postulaatidest on Ühendriikide ümber tollidest müüri ehitamine. Kuigi sellisele tegevusele pooltargumente leida on täiesti võimalik – eriti arvestades seda, kuidas Hiina on kahtlaste meetoditega endale globaalses majanduses päris mõnusa positsiooni tekitanud –, on üldisemas vaates tegemist ohkama paneva arenguga, mis võib kujuneda tüütuks ja kulukaks seebiooperiks, kus näiteks Euroopa kaotab ja kaotab mahlaselt.
Kaubandussõda on nimelt sisuliselt nagu romantilise paarisuhte lõpp, kus üks pool võtab vihaga kaasa teise poole lemmikkampsuni ja teine pool muudab ära Netflixi parooli. Rahvusvaheline kaubavahetus on aga justkui pidu, kuhu kõik toovad oma firmaroa. Hiina tuleb odavate elektroonikaseadmetega, Saksamaa insenerikunstiga ja Brasiilia toob parimat kohvi. Idee on selles, et sellel peol kõik söövad hästi, ilma et keegi peaks õppima, kuidas kõike ise valmistada. Spetsialiseerumine on ilus, eks?
Aga siin on konks: kui üks külaline (nimetagem teda riigiks A) arvab, et teine peokülaline (riik B) krabab peol liiga palju suupisteid – enamasti väliskaubandusülejäägi näol –, läheb olukord inetuks. Riik A võib kehtestada tollid riigi B ekspordile, süüdistades teda «ebaõiglases konkurentsis», näiteks riiklike toetuste või valuutaga manipuleerimise tõttu. (See võib olla ka tõsi! Meenutage siinkohal Hiinat!) Vastuseks kehtestab riik B omakorda tollid, ja enne kui keegi aru saab, on kartulisalat põrandal laiali ja pahandus suur.
Kaupade hinnad tõusevad, kuna ettevõtted kannavad tekkinud tollid loomulikult edasi tarbijale. Äkitselt maksab sinu kümnedollarine lemmikvidin nüüd 15 dollarit – ja läheb ikka kolme kasutuskorra järel katki.
Kaubandussõda on nagu enda elektriliini läbilõikamine, et karistada naabrit liigse elektritarbimise eest.
Senised tarneahelad satuvad kaosesse. Rahvusvahelise haardega ettevõtted rabelevad tollide vältimiseks tootmise ümberkorraldamisega. Tulemus? Ebaefektiivsus kuhjub. Sinu T-särgile tekib selline ajalugu, et ohohoo, ja see kajastub ka hinnas – oi, kuidas kajastub!
Lisaks aeglustab see segadus globaalset majandust. Kaubandussõjad nimelt pidurdavad investeeringuid, nagu mainitud – häirivad globaalseid tarneahelaid ja vähendavad üldist majanduskasvu. Kaubandussõda on nagu enda elektriliini läbilõikamine, et karistada naabrit liigse elektritarbimise eest.
Hoolimata sellest, et idee kui selline on traagiliselt loll (vabandust!), on kaubandussõjad poliitiliselt atraktiivsed. Need sobivad ideaalselt valimiskampaaniaks – mis oleks parem viis rahvusliku uhkuse paisutamiseks kui «kodumaiste töökohtade kaitsmine»? Poliitikud esitavad tolle abivajavate tööstusharude kaitsekilbina, unustades mugavalt mainida, et sisuliselt tabab omaenda kodanikkonda «täiendav maksukoormus».
/nginx/o/2024/11/26/16508997t1h4220.jpg)
Kaubandussõjas ei «võida» tegelikult keegi. Jah, mõned tööstusharud võivad ajutist leevendust saada, kuid laiem majandus kannatab. Tarbijad, töötajad ja ettevõtted maksavad kõrgete hindade ja vähenevate valikuvõimalustega. Isegi valitsus, kes vaatab, et näe, tulud, peab ühel hetkel taluma avalikkuse pahameelt.
Ainsad tõelised kasusaajad on lobistid ja erihuvigrupid, kes kasutavad kaubandussõdu hoovana, et välja kaubelda rohkem riigi toetusi ja kaitset. Eriti halval juhul teevad ka nood endale pehme pesa ja naudivad seda, et nende jaoks on konkurents välja lülitatud, survet marginaalidele pole ning innovatsiooni pole vaja teha.
Seega, hetke peamisele kaubandussõdade alustajale võiks meelde tuletada tema enda lauset: «Looks good, doesn’t work.» («Näeb hea välja, ei tööta.») Ning seda isegi olukorras, kus Hiina on majandusliku «karistusaktsiooni» igati ära teeninud. Parim võimalik lahendus oleks kaubandussõdu mitte alustada, vaid jätta igale riigile võimalus olla maailmale kasulik, tehes seda, mis tal kõige paremini välja tuleb. Aga nagu ka kõige muuga kontekstis «vaba majandus», on sellega ilmselt mõneks ajaks kõik. Me kõik hakkame saama natuke viletsamat kaupa natuke kallima hinna eest ja peame nentima, et kõik see show on tagatipuks veel inflatsiooniline ka. Tahaks seebika asemel midagi kultuursemat. Ausõna!