Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

MERILIN ARUVEE Emakeeleõpetaja on justkui vaimukirurg

Uuemat kirjandust ilmub ja õpetaja peab sammu pidama, et mitte tekitada lõhet koolikirjanduse ja päris kirjanduse vahele. Õpilased Pärnus Koidula muuseumis raamatu «Lydia» esitlusel.
Uuemat kirjandust ilmub ja õpetaja peab sammu pidama, et mitte tekitada lõhet koolikirjanduse ja päris kirjanduse vahele. Õpilased Pärnus Koidula muuseumis raamatu «Lydia» esitlusel. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Õpetajat kui inimese vaimuilma kujundajat võiks võrrelda kirurgiga. Mõlemad on vastutusrikkad ametid, mõlemal tuleb läbida põhjalik ettevalmistus, kirjutab Tallinna Ülikooli emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee.

Erinevus seisneb selles, et arsti töö tulemus paistab õpetaja tööst paremini välja, õpetaja töö viljad avalduvad varjatumalt. Kui kirurgil operatsioon ebaõnnestub, reedab selle inimese surm või vaevuse jätkumine. Õpetaja käpardlik töö võib parimal juhul päädida koolipärimuseks saamisega või legendidega õpetaja iseäralikest hindamismeetoditest. Sagedamini tekib aga inimesel elupikkune väärarusaam, tõrge õpetajakutse ja õppeaine vastu või koguni psühholoogiline trauma.

Kui kirurgil operatsioon ebaõnnestub, reedab selle inimese surm või vaevuse jätkumine. Õpetaja käpardlik töö võib parimal juhul päädida koolipärimuseks saamisega, halvemal juhul traumaga.

Tagasi üles