MAIA-LIISA ANTON ⟩ Kes maksab kinni kehva kliimaseaduse?

Lageraiete ja istutatud monokultuuride vahel võnkuv intensiivmetsandus pole kasulik ei kliimale ega elurikkusele. Foto: Elmo Riig/Sakala

Niigi pingelises riigieelarves ei jätku raha keskkonnakahjulike subsiidiumite ning kliimakriisi tõttu lisanduvate kulude jaoks. Ainuüksi seepärast on ülioluline, et kliimaseaduses säiliks eelnõus välja pakutud kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaliste majandusmeetmete välja selgitamine ja nende kasutamise lõpetamine, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert Maia-Liisa Anton.

Inimestena on meil keskkonna- ja eriti kliimaprobleemi raske teadvustada, sest näeme seda harva. Naftareostus meres on nähtav õlilaikude, mustade lindude ja surnud kaladena, aga mikroplasti vees või peenosakesi õhus me palja silmaga ei näe ning nende tekitatud kahjustused inimeste tervisele avalduvad alles aastate jooksul.

Veelgi keerulisem on kasvuhoonegaasidega, mis on meeleliselt täiesti tajumatud – lõhnatud ja värvitud. Kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni tõusmise tagajärjed rulluvad lahti aastakümnete jooksul, muutes tavalisi loodusnähtusi nagu põuad, tormid, vihmavalingud, rahe jne tugevamaks ning pikemaks. Kui süsihappegaas oleks nähtav, paistaks meie õhk läbi vähem kui Londoni sudu kivisöe kasutamise ajal. Kuna aga nii ei ole, tunduvad paljud probleemid nüüd ja praegu põletavamad ning «nähtamatu» kliimakriisi pidurdamist lükatakse üha edasi.