MEELIS OIDSALU ⟩ Millal võib julgeolekuametnik valetada?

Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja Meelis Oidsalu. Foto: Mihkel Maripuu

Kaitsepoliitikutel ja julgeolekuametnikel on mõnikord kombeks avalikkuse turvatunde hoidmiseks või õiguskorra kaitseks olukordi ilustada või tõde moonutada. Aeg-ajalt peame endalt küsima, kas julgeolekuspetsid oma õilsate valedega hoopis ohte ei õhuta, kirjutab Fookuse toimetaja Meelis Oidsalu.

Ameerika Ühendriikide suursaadik Iraagis April Glaspie andis 25. juulil 1990 kohtumisel Saddam Husseiniga teada, et Ühendriikidel pole ametlikku seisukohta Iraagi ja Kuveidi vahelises piiritülis: «Meil pole arvamust araabia riigi konflikti kohta araabia riigiga, nagu on teie vaidlus Kuveidiga.»

Seda episoodi oma raamatus «Conventional Deterrence» («Konventsionaalne heidutus») kirjeldav briti erukindral Thomas Boyd-Carpenter leidis, et Ühendriikide saadiku eksitav lause kinnitas diktaator Husseini veendumust, et Ühendriigid ei sekku, kui ta peaks Kuveiti ründama. Varjamine ja petujutu ajamine, mis julgeolekudiplomaatias ja ka julgeolekuvaldkonnas laiemalt on mitmetel juhtudel lubatud, võib ohtude leevendamise asemel neid hoopis õhutada.