Eestis on viimasel ajal üha enam kõneaineks see, kuidas riik saaks tänapäevaste andmepõhiste lahendustega paremini ja sihitumalt lastele ja peredele toetusi ning teenuseid pakkuda. Teoorias kõlab see lihtsalt – kogume piisavalt andmeid, analüüsime neid ja määrame toetused ning teenused vastavalt iga pere tegelikele vajadustele.
Keeruline on määrata «tegelikku vajadust», aga väljakutseteks on juba ka pere ning leibkonna piiritlemine. Perestruktuuride mitmekesisus ja nende pidev muutumine ajas tähendab, et pealtnäha tavaline traditsiooniline pere ema, isa ja lastega võib osutuda hoopis keerulisemaks, kui esmapilgul paistab.