Rohepöörde põhjendamine rahvusvaheliste lepetega on kõige viletsam argument selle jõustamiseks. Harjumuspärase eluviisi jätkusuutmatuse mõistmine peaks tasapisi kaasa tooma vajalikud praktikamuutused, mille hulgast elujõulised selguvad alles tagantjärele, kirjutab loodusteadlane Urmas Tartes.
Looduskaitsekuu avamisel 2010. aastal kevadel Tallinna botaanikaaias kõlas päeva juhtinud Rohke Debelaki suust ilus mõte. Ta ütles, et mida paremini looduskaitse oma tööd teeb, seda vähem teda edaspidi vaja on. Mida teadlikumaks ja loodushoidlikumaks igaüks saab, seda vähem on vaja eraldi sellekohast looduskaitsetööd teha.
Kui igaüks käitub loodushoidlikult, ongi meie elukeskkond hoitud. Kõik oskavad ise arvestada oma tegude kohalike ja laiemate mõjudega ning tegutsevad viisidel, mis ei vii meie elukeskkonna aine- ja energiaringed tasakaalust välja. Meil kaob vajadus eraldi tegeleda elukeskkonna hoidmisega. Rohepöörde vajadus puuduks. Mis takistas ja takistab taolist tulemust?