/nginx/o/2021/03/03/13661227t1h2251.jpg)
- Säästliku arengu vajadus ja eesmärgid on ammu selged, kuid vanad harjumused on visad muutuma.
- Oleme lähedal sotsiaalsele murdepunktile nii Eestis kui ka paljudes teistes maades.
- Loodetavasti on meil tarkust ise oma käitumist muuta, enne kui loodus meid jõuga paika paneb.
Rohepöörde põhjendamine rahvusvaheliste lepetega on kõige viletsam argument selle jõustamiseks. Harjumuspärase eluviisi jätkusuutmatuse mõistmine peaks tasapisi kaasa tooma vajalikud praktikamuutused, mille hulgast elujõulised selguvad alles tagantjärele, kirjutab loodusteadlane Urmas Tartes.
Looduskaitsekuu avamisel 2010. aastal kevadel Tallinna botaanikaaias kõlas päeva juhtinud Rohke Debelaki suust ilus mõte. Ta ütles, et mida paremini looduskaitse oma tööd teeb, seda vähem teda edaspidi vaja on. Mida teadlikumaks ja loodushoidlikumaks igaüks saab, seda vähem on vaja eraldi sellekohast looduskaitsetööd teha.
Kui igaüks käitub loodushoidlikult, ongi meie elukeskkond hoitud. Kõik oskavad ise arvestada oma tegude kohalike ja laiemate mõjudega ning tegutsevad viisidel, mis ei vii meie elukeskkonna aine- ja energiaringed tasakaalust välja. Meil kaob vajadus eraldi tegeleda elukeskkonna hoidmisega. Rohepöörde vajadus puuduks. Mis takistas ja takistab taolist tulemust?
Ükski liik ei hoia elukeskkonda
Kõigest mõnisada miljonit aastat pärast Maa tekkimist, tõenäoliselt pea neli miljardit aastat tagasi, hakkas siin tekkima elu. Esimesed elusorganismid olid anaeroobselt elavad kemosünteesivad mikroorganismid.
Põhiliselt teame neid kui väävlibaktereid. Neil puudusid konkurendid ja nad asustasid Maal kõik tollal võimalikud elupaigad. Nad elasid üsna segamatult pea 500 miljonit aastat. Siis toimus suur muutus. Ilmusid mikroorganismid, põhiliselt tsüanobakterid, kes hakkasid tegema midagi teistmoodi – hankima energiat fotosünteesi abil.
Surnud sinivetikatest pärit orgaaniline aine kuhjus lagunemata veekogude põhja. Selle tulemusel vähenes atmosfääris kasvuhoonegaaside, süsihappegaasi ja metaani kogus, mille tulemusel omakorda vähenes veeauru kogus
Vähe sellest, et tsüanobakterid asusid väävlibakteritega eluruumi pärast konkureerima – nende elutegevuse tulemusel toimus Maal kaks olulist muutust. Tsüanobakterid saastasid oma elukeskkonna väljaheitega, mis osutus varasematele anaeroobsetele eluvormidele tapvaks mürgiks. See väljaheide oli hapnik.
Kuid sinivetikad oleks ka iseennast peaaegu hävitanud. Kuivõrd laguahel oli välja kujunemata, kuhjus surnud sinivetikatest pärit orgaaniline aine lagunemata veekogude põhja. Selle tulemusel vähenes atmosfääris kasvuhoonegaaside, süsihappegaasi ja metaani kogus, mille tulemusel omakorda vähenes veeauru kogus, sest jahedamas õhus on vähem veeauru. Kasvuhooneefekt vähenes ja Maa kliima hakkas jahenema.
/nginx/o/2024/10/30/16454078t1ha998.jpg)
Kõigepealt saabus lühike, vaid 150 miljonit aastat kestnud Pongola jääaeg, millele järgnes ligikaudu 200 miljonit aastat kestnud jääaegade periood, mida teame Huroni jääajana. Vahel kasutatakse ka mõistet «lumepallimaa». Elu säilis vaid üksikutel jäävabadel aladel. Jääajast tuli Maa tasapisi välja peamiselt tänasega võrreldes märksa aktiivsema vulkaanilise tegevuse tulemusel.
Elu mõjutab kliimat
Esimesed jääajad on tõend selle kohta, kuidas ka tillukesed elusorganismid suudavad mõjutada olulisi kliimategureid ja lõpptulemusena muudavad Maa kliimat. Nende tegevuse tulemusel hakkasid tekkima orgaanilise aine ladestud, millest osa teame nüüd fossiilkütuste nime all. Teist, atmosfääri kogunema hakanud ladestut nimega hapnik hingavad täna inimesed ja teised loomad. Iga kriis jätab maha vana ja loob kellelegi uued võimalused.
Omaaegsete tsüanobakterite käitumist jäljendava eksperimendi saab igaüks teha koduveini või õlut kääritades. Suletud anumasse pandud pärmseened proovivad kasutada võimalikult palju kättesaadavaid suhkruid võimalikult efektiivseks sigimiseks. Mitte keegi ei kutsu kokku koosolekut, kus ühiselt tehakse kindlaks võimalik toiduvaru ja hakatakse välja mõtlema ja kasutusele võtma toiduvaru kestmist pikendavat ringmajandust, kuni kõik pärmseened hukkuvad omaenese väljaheidetesse. Kuid käärituse algatajad tarbivad neid väljaheiteid rõõmuga.
Elusloodus ja dünaamiline tasakaal
Elu Maal jõudis evolutsiooni käigus teatud dünaamilise tasakaaluseisundini. Loodusliku valiku nime all tuntud tagasisidemehhanismid vähendasid elukeskkonda elukõlbmatuks muutvate liikide arvukust (ka Huroni jääaeg vähendas tsüanobakterite arvukust oluliselt) ja andsid eluvõimalusi neile liikidele, kes liigselt vohajaid ohjeldasid. Nii jõudis Maa miljardeid aastaid kestnud evolutsiooni kestel dünaamilise tasakaaluseisundini, kus elurikkas koosluses mitte ükski liik ei saa kestvat võimalust teiste arvelt vohamiseks ja elukeskkonna oluliseks muutmiseks. Vaatamata sellele, et iga liik seda võimalusel teeks ja häiritud, eluvaestes kooslustes ka täna tegema hakkab.
Maa jõudis miljardeid aastaid kestnud evolutsiooni kestel dünaamilise tasakaaluseisundini, kus elurikkas koosluses mitte ükski liik ei saa kestvat võimalust teiste arvelt vohamiseks.
Piiratud ressurssidega toimetulekuks vajalikud «ringmajanduse põhimõtted» tekkisid meie õnneks ja üllataval kombel juba väävlibakteritel ja tsüanobakteritel. Tänane teadus nimetab seda preadaptatsiooniks ehk mingi talitluse tekkeks, mis hilisemas evolutsioonis osutub vajalikuks kohastumuseks uues, muutunud olukorras.
Inimkond otsekui pärmseened kääritustünnis
Rääkides inimeste käitumisest, mõtleme kohe, et me ju oleme tsüanobakteritest ja pärmseentest targemad. Seda loomulikult. Tänu õppimisvõimele oma käitumist muutes kohanemises on inimestel teiste liikidega võrreldes suurem võimekus. Paraku on senises inimkonna ajaloos olnud õppimisvõime kasutusel tsüanobakterite ja pärmseentega samasuguste evolutsiooniliste instinktide võimendamiseks. Lihtsalt me pole seni olnud piiratud ühe kääritustünniga. Kui üks ürghõim saastas elupaiga ühes jõekäärus, siis ta kolis edasi järgmisse jõekääru ja paarikümne aasta pärast sai tänu elurikkuse tasuta teenustele kolida teisest saastunud kohast tagasi esimesse jõekääru.
/nginx/o/2024/10/30/16454082t1h2c90.jpg)
Elukeskkonna rikkumisest pole seni suutnud hoiduda ükski ajaloos tavapäraselt suure tsivilisatsioonina eristatud inimkooslus. Toidu kasvatamiseks vajalike muldade kurnamisel ja vastava elurikkuse vähenemisel oli oma roll nii maiade kui ka Vana-Rooma tsivilisatsiooni hääbumises. Paraku tuleb nentida, et ka fossiilkütuste kasutuselevõtt ei muutnud inimkonna evolutsioonilist käitumismustrit pärmseente omast erinevaks. Kõike sai lihtsalt varasemast rohkem ja intensiivsemalt teha.
Lisaks looduskapitali amortiseerimisele muudab inimkond ka tsüanobakterite kombel kliimat mõjutavaid tegureid. Ainult fossiilkütuseid põletades pöörame tagasi tsüanobakterite alustatud tegevuse tulemit ja tõukame tagant kliima soojenemist koos sellest tulenevate mõjudega. Ühtlasi vähendame iseenda eluks vajalikku hapniku hulka atmosfääris.
Evolutsioonilised instinktid ja õpitud käitumine
Kuid mis on nüüd sellel pikal sissejuhatusel pistmist ideaalse rohepöördega? Tänaseks on inimkond pärmseente kombel käitudes olulisel määral amortiseerinud meie eluks ja majanduseks vajaliku looduskapitali. Maavarade, sealhulgas fossiilkütuste kaevandamine läheb üha kulukamaks. Seda kulukust pole mõtet arvestada rahas, sest rahatrükk on seni vaid võimendanud looduskapitali amortisatsiooni.
Maavarade, sealhulgas fossiilkütuste kaevandamine läheb üha kulukamaks. Seda kulukust pole mõtet arvestada rahas.
Looduskapitali amortisatsioon tähendab, et sama koguse maavara kaevandamine nõuab järjest rohkem energiat, kuni ühel hetkel annab kaevandamine tulemuseks energeetilise kahjumi või hakkab nõudma sedavõrd suurt energiakogust, mida pole tehnoloogiliselt võimalik kasutusele võtta. See kehtib ühtviisi nii mineraalsete maavarade kui ka energeetiliselt kasutatavate maavarade kohta. See kehtib mullaviljakuse, joogivee, elurikkuse jt eluks vajalike asjade suhtes.
Looduskapitali võib teise nimega nimetada ka üldiseks ökohüveks. Küllap on vähesed mõelnud fossiilkütustest kui ökohüvest. Kuid fossiilkütustena tuntud orgaanilise aine ladestumise ja tänase elurikkuse kujunemise tulemusel tekkinud peamine ökohüve pole mitte keemiliselt seotud energiavaru, vaid inimeste hingamiseks vajalik hapnik ja meie eluks sobiv kasvuhoonegaaside vahekord atmosfääris.
Inimese lootus
Inimesi eristab pärmseentest oskus õpitud käitumise abil oma senist tegevust tagasisidestada, tänu abstraktsele mõtlemisele toimuvaid muutuseid ennustada ja oma käitumist preadaptiivselt muuta. Tänased ja eelseisvad probleemid olid inimestele teada juba pea sada aastat. Nende probleemidega on ühel või teisel moel ka tegeletud. Tõenäoliselt on paljud kuulnud ÜRO säästva arengu põhimõtetest, mida hakati sellisel moel sõnastama juba 1987. aastal ehk ligi 40 aastat tagasi.
Elukeskkonna hoidmisel on meil teada mitmeid edulugusid, kuid paraku pole mitte ükski neist tekkinud n-ö alt-üles-põhimõttel, et inimesed on sissejuhatuses viidatud kombel hakanud iseseisvalt kohalikul ja üldisel tasandil keskkonnateadlikult käituma. Alati on käitumise muutusele eelnenud rohkem või vähem valuline teekond ühiskondliku kokkuleppeni, milleks on tavaliselt sellekohaste tabude, regulatsioonide ja seaduste kehtestamine.
ÜRO säästva arengu eesmärgid
1. Kaotada vaesus kogu maailmas
2. Kaotada nälg ja kindlustada kõik inimesed toiduga
3. Tagada kõigile igas vanuses hea tervis ja heaolu
4. Tagada kõikidele kaasav ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused
5. Saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada naiste ja tüdrukute otsustusõigust
6. Tagada kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ning säästev majandamine
7. Tagada kõigile mõistliku hinnaga, usaldusväärne, jätkusuutlik ja kaasaegne energia
8. Edendada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning tagada kõigile inimväärne töö
9. Rajada vastupidav taristu, toetada innovatsiooni ning säästliku tööstuse loomist
10. Vähendada ebavõrdsust riikide sees ja riikide vahel
11. Muuta linnad ja asulad kaasavaks, turvaliseks ja jätkusuutlikuks
12. Tagada säästev tarbimine ja tootmine
13. Võtta kiiresti kasutusele meetmed kliimamuutuste ja nende mõjudega võitlemiseks
14. Kaitsta ja säästvalt kasutada ookeane, meresid ja mereressursse, et saavutada säästev areng
15. Kaitsta ning taastada maismaa ökosüsteeme ja propageerida nende säästvat kasutamist
16. Toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi säästva arengu saavutamiseks
17. Elavdada ülemaailmset partnerlust jätkusuutliku arengu nimel
Säästva arengu eesmärgid võeti vastu 25. septembril 2015 New Yorgis ÜRO peakorteris toimunud säästva arengu tippkohtumisel 193 ÜRO liikmesriigi poolt.
Väikeste sammukestega juba liigume
Näiteks veidi aega tagasi saime teada, et võrreldes teiste riikidega on Eestis suhteliselt puhtam õhk. Kuidas me selleni jõudsime? 1982. aastal pidas Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon ettekandepäeva (tollase nimega pleenumi) teemal «Atmosfääriõhu kaitsest Eestis». Olulisel määral keskendus see linnade ja eriti Ida-Virumaa põlevkivitööstuse ja -energeetika keskkonnamõjudele, sealhulgas inimese tervisele.
Arutelu toimus, kuid selle tulemuste avalikustamine trükisõnas keelati tollaste võimude poolt ära. Keskkonnakaitse ei tohtinud segada majandustegevust. Samamoodi töötati Ameerika Ühendriikides 1970. aastatel vastu sealsele puhta õhu seadusele (Clean Air Act).
Täna oleme harjunud, et atmosfääriõhu reostamine on üha enam taunitud tegevus nii Euroopa Liidus kui ka maailmas laiemalt, ja seda ei õigusta ükski majanduslik argument.
Pärast iseseisvuse taastamist võeti Eestis järk-järgult vastu vastavad seaduslikud regulatsioonid ja hakati tegutsema. Täna oleme harjunud, et atmosfääriõhu reostamine on üha enam taunitud tegevus nii Euroopa Liidus kui ka maailmas laiemalt, ja seda ei õigusta ükski majanduslik argument.
Veel hiljaaegu oli suitsetamine avalikus ruumis tavaline ja talutud tegevus. Tubakaseaduse tulemusel oleme harjunud olukorraga, kus ka sarisuitsetaja läheb suitsetamiseks ühisest ruumist välja selleks ette nähtud hea ventilatsiooniga kohta ning ei reosta teiste inimeste hingatavat õhku.
/nginx/o/2024/10/30/16454080t1h9408.jpg)
Venitame armuaja järgmistele põlvedele
Selliseid näiteid, kus vastu võetud regulatsioonide tulemusel on meie elukeskkond paranenud ja kunagine käitumisharjumus muutunud, leiame teisaltki. Kuid seni on need olnud suhteliselt lihtsalt mõistetavad ja suuresti ka igaühel isiklikult tajutavad muutused.
Praegune olukord on mõneti uudne, sest peame tegelema keskkonnateguritega, mis üksikisiku tasandil ei pruugi olla otseselt tajutavad, kuid meile pole antud eriti armuaega. Jah, võin oma sünniaastat vaadates möönda, et minu eluks järele jäänud aeg mahuks veel napilt armuaja sisse, kuid meie vastutus on selle armuaja jooksul alustada vajalike muutustega järgmistele põlvedele.
Rahva tahe peab olema haritud
Demokraatia ei saa toimida vastu rahva tahet. Ilma üldise mõistmiseta ei hakka tööle ka kõige karmim seadus. Ei hakkaks ka diktatuuris. Selles mõttes oli Rohke Debelaki toodud näitel sügav õigus.
Mitte ühelgi ühiskonnal pole olnud ega saa olema jõudu panna iga inimese käitumist jälgima vastavad inspektorid või isegi heatahtlikud juhendajad. Igaüks peab suutma mõista oma käitumise tagajärgi. Riigi tugevus ei toetu nutikale valitsusele (halvemal juhul diktatuurile), vaid vabale ja nutikale elanikkonnale, kes ei tohi karta ka eksida. Muidugi on eriti hea, kui kriitiline mass nutikaid saab valida nutikad valitsejad.
Tänase rohepöörde vajadus on tekkinud meie senise pärmseentena – pidurdamatult ressursse tarbiva ja jääkaineid keskkonda paiskava – käitumise tagajärjel.
Mõistetavalt on ühiskonnal võimalik ja vajalik luua elukeskkonda hoidvat käitumist soodustavad raamid nii seadusandluses kui ka laiemalt ühiskondlikus olemises, sealhulgas tehnoloogilisi arenguid suunates. Samas on meil ilmekas näide Šveitsist, kus elurikkuse seisund on Eesti omast märksa kehvem, kuid vastavad (põhiseaduse muudatuse) ettepanekud teemaga varasemast paremini tegeleda lükati rahvahääletusel tagasi.
Peamine, millest on vaja aru saada, on see, et rohepööre pole põhjus, vaid tagajärg. Tänase rohepöörde vajadus on tekkinud meie senise pärmseentena – pidurdamatult ressursse tarbiva ja jääkaineid keskkonda paiskava – käitumise tagajärjel.
Selle teeb raskesti tajutavaks ja elluviimise keeruliseks asjaolu, et meil on korraga vaja tegeleda sisuliselt kõikide omavahel põimuvate ÜRO säästva arengu eesmärkidega ja seda kogu maailmas. Kliimamuutused on neist vaid üks, kuid mõistagi väga oluline mõõde. See pälvib teistest rohkem tähelepanu küllap seepärast, et energiakasutus puudutab igaühte isiklikult.
Säästlikkuse harjumus vajab alles juurutamist
Säästva arengu vajadused ja eesmärgid tänases tähenduses olid meile teada juba vähemalt 30 aastat tagasi. Eestiski on vastu võetud lausa säästva arengu seadus, nii et vajadus eraldi rohepöördenimelise tegevuse järele justkui puuduks. Paraku on senised tegevused olnud ebapiisavad selsamal lihtsal põhjusel, et kõige raskem on muuta harjumuspärast käitumist.
Seni, kuni puudub isiklikult tajutav tagasiside, on alati lihtsam jätkata harjumuspärast käitumist ja vaikimisi hakkavad inimeste evolutsioonilised instinktid alati vastu mistahes muutustele harjumuspärases olemises. Küllap tuleb järgnev lause paljudele tuttav ette: «Ma olen suur looduskaitsja, kuid minu ettevõte/harjumuspärane eluviis vajab erikohtlemist!»
Tänase päeva paradoks on selles, et kui vaadata mistahes keskkonnaparameetreid, siis mitte keegi ei soovi elada praegusest viletsamas elukeskkonnas. Reovee puhastamine on normaalne. Mullaviljakuse hoidmise vajadus on arusaadav. Keskkonda eritatavate toksiliste ainete vähendamise vajadus on arusaadav. Elurikkuse hoidmine tundub justkui arusaadav jne. Kui aga kõik need teemad võetakse ette kompleksselt ja omavahel seostatult, siis tekib kusagil äkki trots. Ja osa meist ongi sellised, et võitlevad pea alati alati kõikide muutuste vastu.
Kuna harjumuspärast tegevust piiravad keskkonnareeglid kehtestab ka demokraatlikus riigis riigivõim, siis osa meist peab keskkonnareeglitevastast võitlust isegi justkui vabadusvõitluseks «Brüsseli diktatuuri vastu».
Kõige kummalisem on aga see, et kuivõrd harjumuspärast tegevust piiravad keskkonnareeglid kehtestab ka demokraatlikus riigis riigivõim, siis osa meist peab keskkonnareeglitevastast võitlust isegi justkui vabadusvõitluseks «Brüsseli diktatuuri vastu». Justkui oleks halb, kui ka teiste riikide elanikud Eesti kombel varasemast paremas elukeskkonnas elada võiksid. On üsna tõenäoline, et rohepöörde all kiputaksegi tähele panema vaid ülekeevat (sotsiaal)meediavahtu ning alusmaterjalid ja neist lähtuvad sisulised tegevused ongi saanud avalikkuses vähem tähelepanu.
Põimsüsteemid arenevad samm-sammult
Elurikkusel võttis evolutsiooni kestel dünaamilise tasakaaluni jõudmine aega sadu miljoneid, isegi miljardeid aastaid. Inimese õpitud käitumise muutumine ehk vaimne evolutsioon saab toimuda märksa kiiremini. Ka senised keskkonnaregulatsioonidega kohanemised on toimunud ajaskaalas 15–20 aastat. Meil on aasta 2024 ja meie tegevuse eesmärkide horisont on kõigest aastas 2050 (võiks olla lähemal). Kuid need muutused ei toimu iseenesest, ilma nutikate inimeste algatatud tõukejõududeta.
Liikide evolutsioonil ja vaimsel evolutsioonil on suur ajaskaalaline erinevus, kuid neil on ka üks oluline sarnasus. Mitte ükski liik ei tea, missugused lahendused jäävad toimima muutuvates oludes. Seepärast proovib evolutsioon läbi eri variante, mille seast muutunud tingimused jätavad loodusliku valiku käigus ellu parimal moel kohastunud liigid.
Liikide evolutsioonil ja vaimsel evolutsioonil on suur ajaskaalaline erinevus, kuid neil on ka üks oluline sarnasus. Mitte ükski liik ei tea, missugused lahendused jäävad toimima muutuvates oludes.
Inimkonnal on küll suur eelis, et oskame ennustada üldiseid trende, kuid mitte keegi ei ole võimeline täpselt ütlema, missugune konkreetne tehnoloogiline lahendus saab mingil hetkel parimaks lahenduseks. Saame kasutada vaid tänast parimat teadmist ja tehnoloogiat, kuid võime tegeleda veel puuduvate vajalike lahenduste väljatöötamisega ja loota, et midagi seal õnnestub.
Loodusressursse ei saa juurde hääletada
Kunagi võimaldas koopasuul läidetud tehnoloogiline ime (lõke) üle elada jahedad ööd. Omaaegsed koopainimesed ei osanud nüüdsetest ahjudest isegi unistada. Kaasaegse tehnoloogia alusel ehitatud ahjudes saame tuppa lõkkega võrreldes väiksemast kogusest puudest suurema hulga sooja.
/nginx/o/2024/10/30/16454076t1hd142.jpg)
Selliseid kiireid, inimmõtte arengu ja lõputu katsetamise tulemusel toimunud tehnoloogilisi muutusi on meie igapäevaelus hulgaliselt. Telefoni leiutanud Alexander Graham Bell ei osanud unistada, et muuhulgas ka telefoni funktsiooni täitva tillukese seadme saab igaüks kunagi taskus kaasa võtta. Samamoodi on arenenud ja arenevad inimkonnale lootust andvad energia- ja biotehnoloogiad.
Näiteks pikka aega oli tehnoloogiliselt võimalik üksikisiku tasandil varustada ennast vaid soojusenergiaga – lõket läites või toas ahju küttes. Täna on igaühel juba võimalik endale muundada ka elektrienergiat. Kus saab olema tehnoloogiate mahuline piir, on hoopis teine teema, sest ka ühiskondliku olemise viisid on läbi aegade muutunud ja muutuvad edasi vastavalt aine ja energia jäävuse seadusele ning areneva ringmajanduse võimetele. Mitte ükski hääletus või seadus ei suuda muuta Maal kasutatavate ressursside kogust või geoloogilist kontsentratsiooni ja paiknemist, kuid saab muuta nende kasutamise viise.
Mitte ükski hääletus või seadus ei suuda muuta Maal kasutatavate ressursside kogust või geoloogilist kontsentratsiooni ja paiknemist, kuid saab muuta nende kasutamise viise.
Sotsiaalsed murdepunktid
Inimühiskond on samasugune põimsüsteem nagu evolutsioonis tekkinud populatsioonid või kooslused. Üks põimsüsteemide oluline omadus on see, et teatud tingimustes võib ka väike muutus sisendis tekitada süsteemi olemises olulise muutuse. Vana harjumus kaob ja valdavaks saab uus harjumus.
Algul peetakse üksikuid uute harjumuste tutvustajaid veidrikeks või neid isegi halvustatakse. Kuid teatud kriitilisest hulgast alates muutub uus olemine üldiselt aktsepteeritavaks, sest kõik tahavad omaks võtta uue, mõistliku harjumuse. Varem kirjeldatud suhtumine õhu puhtusesse või suitsetamisse on klassikalised näited sotsiaalsetest murdepunktidest, kus omajagu pikaajaline vastuseis muutustele kadus ja uus olemine sai valdavaks. Kuid ükski muutus ei toimunud niisama, vaid sellele eelnes aastatepikkune selgitustöö ning samm-sammult saadi isiklik kogemus, et saab ka varasemast teisiti, paremini.
Varasemast rangemad keskkonnaregulatsioonid on tavaliselt andnud tõuke innovatsioonile. Ühiskondlik heaolu ja keskkonnahoid on omavahel sümbioosis ja pikemas perspektiivis majanduselule vaid kasuks.
Ühiskondlik heaolu ja keskkonnahoid on omavahel sümbioosis ja pikemas perspektiivis majanduselule vaid kasuks.
Kui loen kliimaseaduse eelnõu peale tekkinud reaktsioone, siis on näha, et põhilistele eesmärkidele vaidlevad vastu vaid üksikud «vanad karud». Valdavalt mõeldakse konstruktiivselt kaasa, tehakse ka põhjendatud kriitikat ja ettepanekuid eelnõu parandamiseks. Kuid tundub, et saadakse aru muutuste vajadusest ja oleme lähedal sotsiaalsele murdepunktile nii Eestis kui ka paljudes teistes maades. Vaid mõni fossiildiktaator koos oma mõttekaaslastega püüab oma viimast võimu kasvõi sõda algatades pikendada. Paradoksaalsel kombel on Ukraina sõda näidanud, et taastuvlahendustest energia hajatootmine võib eriti kriisiolukorras olla kindlam kesksest suurest jaamast.
Ideaalne rohepööre
Inimestest meeldib elada harjumuspärastes oludes. Eelseisvatest muutustest rääkides tahaksime alati täpselt teada, mis ja kuidas. Teadmatus tekitab alati hirmu ja vastuseisu mistahes muutustele. Kui lihtne oli meil ühiskonnana liituda Euroopa Liidu ja NATOga! Meile anti täpselt ette teekaart, mida, kuidas ja mis ajaks peame tegema. Ajasime näpuga järge, võtsime end kokku ja tegime ära.
On inimlikult täiesti mõistetav, et tahaksime keskkonnateemades, ka kliimaseaduses näha lihtsat ja selget, Exceli tabeli kombel täidetavat kaarti, näha juba täna tulevikukindlaid valmis lahendusi. Kuid see pole võimalik. Kõigepealt kehtib printsiip: mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Meil on tarvis mõista Maa aine- ja energiaringeid, kuid samas jälgida, kuidas meie konkreetne tänane ja loodetavasti ka muutuv tegevus Eestis ja oma kodus sellega kokku sobib.
Savann on savann, parasvöötme metsavöönd on metsavöönd. Isegi Eesti-siseselt on saartel ka mandril erinevusi, Põhja- ja Lõuna-Eesti on erinevad.
Lahendus, kuidas siin ja praegu parimal moel tegutseda, tuleb meil endil leida. Siin pole põhimõtteliselt võimalik anda konkreetseid universaalseid käitumisjuhiseid. Savann on savann, parasvöötme metsavöönd on metsavöönd. Isegi Eesti-siseselt on saartel ka mandril erinevusi, Põhja- ja Lõuna-Eesti on erinevad. Näiteks põhjavee puhtust peame hoidma vaid meie siin. Mingid energia- või biotehnoloogiad on jälle universaalsed ja nende loomiseks on paremad eeldused just suuremas koostöös tekkinud sünergial.
Ennustamine on raske
Võimatu on ennustada prognoosida täpselt tehnoloogilisi lahendusi, mis hakkavad meid aitama aastal 2030 või 2050. Belli leiutatud traadiga telefon oli Eesti iseseisvuse taastamise ajal levinuim sidepidamisvahend. Mitte keegi poleks suutnud ennustada selle kiiret hääbumist järgmise paarikümne aasta jooksul. Rääkimata interneti arengust. Põimsüsteemide areng toimub alati samm-sammult, kord aeglasemalt, kord kiiremini. Meil on teada üldised põhimõtted ja keskkonnaparameetritega määratud eesmärgid, kuhupoole liikuda, kuid liikumine ise hakkab toimuma järk-järgult.
Järkjärguline kulgemine täiuse poole on parem kui paigal seistes lõputut täiuslikkust oodata.
Võib olla suhteliselt kindel, et aastal 2050 on meile kasutuses teistsugused nutiseadmed, kuid ilma vahepealsete – ka ebaõnnestunud – mudeliteta neid uusi lahendusi ei tekiks. Sama saab olema ka energeetikas, kus kord püsti pandud tuulik või päikesepaneel asendatakse tema tööaja lõpul uuema tehnoloogiaga ja vana materjalid võetakse ringmajandusse. Kui majas saab ahju eluiga otsa, ehitatakse ka see selle hetke parima võimaliku tehnoloogiaga, mitte ei läideta ukselävel põrandal lõket.
Loodetavasti on aastaks 2050 praegusest parem seis ka meie elurikkusega, põhja- ja vooluveekogudega, soode ja rabadega. Järkjärguline kulgemine täiuse poole on parem kui paigal seistes lõputut täiuslikkust oodata.
Kauge seadus on nõrk argument
Oleks juba labane öelda, et ilma korraliku loodus- ja sotsiaalteadusliku alushariduseta on edaspidi keeruline. Lahendusi ei mõtle mitte kunagi välja valitsus, vaid seda teevad nutikad inimesed meie endi seast. Kuid ühte asja saavad valitsuse ja riigikogu liikmed ning teised ühiskondlikud liidrid küll teha: lõpetada tuleks muutuste vajaduse põhjendamine ühe või teise seaduse või rahvusvahelise kokkuleppega. Seadus on kõige nõrgem argument, sest inimestele tundub loomulikult kõige lihtsam ebameeldiv seadus ära muuta või tühistada.
Eks meis kõigis on heas mõttes ka killuke rehepappi, kelle jaoks seadusest kõrvale viilimine võib muutuda väljakutseks. Pealegi ühiskond, kes järgib pedantselt kõiki seaduseid, mõtlemata võimalusele neid muuta, jääb arengus seisma. Argumenteerida saab ja tuleb vaid nii, et meil on nendel põhjustel selline olukord, mis nõuab nii- või naasugust tegutsemist, ning seepärast on sellekohane vajadus sätestatud ka seaduses või rahvusvahelises kokkuleppes.
Mida poliitika ikkagi saab teha
Loomulikult võime ka öelda, et elukeskkonna hoidmine ja rohepööre on poliitiline otsus. Poliitiliselt saab otsustada ka elukeskkonna üle, kuid mitte seda hoida. Ka üksikisiku tasandil seab mõni üksikule arvulisele parameetrile keskendunu ideaalse kehamassiindeksi saavutamise väärtuslikumaks organismi füsioloogilistest vajadustest. Nõnda võib olla ka majanduskasvuga.
Kõik ootaksid sõrmenipsust muutusi, kui põimsüsteemides kulgemine seda võimalust meile ei anna. Saab ainult järjekindlalt sammudes, selgidades ja tegutsedes.
Kui poliitilise otsuse aluseks on ekslik loodusteaduslik teadmine, on ekslik mistahes selle alusel tehtud poliitiline otsus. Kui poliitilise otsuse aluseks on parim loodusteaduslik teadmine, on ka poliitilise otsuse puhul võimalik olukorra paranemiseni jõuda. Sama kehtib ka üksikisiku ja ettevõtete tasandil tehtud otsuste kohta.
Kas ja mida saaks veel paremini teha? Kõik ootaksid sõrmenipsust muutusi, kui põimsüsteemides kulgemine seda võimalust meile ei anna. Saab ainult järjekindlalt sammudes, selgidades ja tegutsedes. Kuni saabub sotsiaalne murdepunkt – loodetavasti juhtub see enne, kui otsene looduslik tagasiside murdepunkti oma jäiga ja halastamatu meetodiga ise kehtestab.