TOOMAS KIHO ⟩ Järele anda turumajanduslikule edukultusele tähendab Eesti lakkamist

Toomas Kiho Foto: Sille Annuk

• Iseseisvumise taastamise ajal käis Kalevi Kull välja väärt idee.
• Eestit ei saa põhjendada majanduslike, vaid looduslike ja kultuuriliste argumentidega.
• Meil oleks tark Kalevi Kulli kuulata, sest tema juba teab, millest räägib.

Ei Eesti ega ammugi selle kestlikkus pole majanduslikult põhjendatavad. Et kõikjal Eestis saaks Eestina elada ja kesta, tasub kuulata seda, millest kõneleb Kalevi Kull, rõhutab Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Kalevi Kull teab, millest räägib. Just tema oli see, kes Eesti iseseisvuse taastamise aegu käis välja mõtte, et kogu Eesti tuleks kuulutada rahvuspargiks.

Kogu Eestit hõlmav rahvuspark! Selles mõttes on sügav sisu – see tähendas üleskutset elada kooskõlas meie maa ja maastiku pakutavate ressurssidega. Et me ei tarbiks üle. Et me ei reostaks ega tröökaks oma maad ära. Et jääksime alles rahvana ning et Eesti, see kalliskivi, jääks tulevastelegi põlvedele elada ja olla ja kasvatada lapsi. See tähendanuks loomulikku ideoloogilis-aatelist jätku laulva revolutsiooni sihtidele – fosforiidisõja võiduvaimustuse jätkumist, kus ei oleks üksi ükski maa, Lasnamägede peatamist ning maa täitmist laste ja lastelastelastega, nii nagu siis lauldi.

Rahvuspark on mingis mõttes ju ka see, millest Kalevi Kull siin loos kõneleb: et me ei hävitaks «oma paiga eripära, selle paiga, kuhu Eesti kultuur kuulub ja mis ta õieti on».

Rahvuspark ei ole loodusreservaat, vaid ta on maa-ala, kus inimene ja loodus elavad koos, hingavad koos ja mõtlevad koos, kui pidulikult sõnastada.

Et kogu Eesti oleks lahe maa

Rahvuspark ei ole loodusreservaat, vaid ta on maa-ala, kus inimene ja loodus elavad koos, hingavad koos ja mõtlevad koos, kui pidulikult sõnastada. Seda Kalevi Kull siinses kõnes meile ka kuulutab. See ongi rahvuspargi mõte.

Esimene osakene Eestist kuulutati rahvuspargiks 1971. aastal, see oli Lahemaa. Nüüd, pool sajandit hiljem oma põhjarannikul ringi vaadates ning kujunenud maastikelt pilku üle lastes näeme üsna selgesti, mis on olnud selle idee praktiline väärtus. Olgu kuidas on, aga Lahemaa näitel näeme, et Päris-Eestit on rahvuspargiks olemine aidanud hoida.

Lahemaa rahvuspargi algust kuulutav silt. Foto: Taavi Sepp

Tõepoolest poleks ju sugugi paha sedasama loodussäästlikku ja kestlikku mõtteviisi juurutada kõikjal Eestis. Lahemaal on hea elukvaliteet, Karulas on hea elukvaliteet ja nii edasi – see ongi rahvuspargi mõte. Ja see mõte oli ka Kalevi Kulli omaaegse üleskutse taga.

Miks on vajadus looduskaitse järele

Loodusreservaadis inimene elada ei saa, selle on inimene ise keelanud; toimiv keskkond ja maastik märgivad füüsilise ruumi, mis hõlmab nii inimese majandustegevuse kui looduse vajadused. Kui oleksime piisavalt targad, kui meis oleks piisaval määral austust looduskeskkonna ees, siis poleks ka looduskaitselisi reegleid tarvis, ei rahvusparke, kaitsealasid ega muud. Inimene hoiaks ise oma ümbrust. Neid polnudki sajandite vältel vaja, kuni inimese käsutuses polnud ülevõimsat tehnikat. Siis said loodus ja inimene maastikul koos toimida ja areneda.

Inimene hoidis ise oma keskkonda – või oli sunnitud seda tegema – kuni tal polnud tehnoloogilist võimekust tarbida ja hävitada ülemäära, nüüd aga ei saa me ilma mõtlemata sellele, et me ei ületaks meile kättesaadava ökosüsteemi energeetilist võimsust. Nende uute ohtude tõttu ongi tekkinud vajadus looduskaitse järele (üksikutest loodusreservaatidest kuni globaalse rohepöördeni), mille võtab kokku juhtmõte «elada ja kesta koos elurikkusega». Just sellisena võikski mõista rahvuspargi ideed.

Kaks vaadet rahvuspargi mõistele

Tõele au andes pole selline rahvuspargi mõiste olnud tingimata aprioorselt selge. Majandusliku edu otsijad on kõige kõrgemal tasemel selle igapidi just välistanud ja nimelt «rahvuspargi» mõistet kasutanud eduka majanduse pöördpildina, s.o keelu- või värdalana, kus ei saa toimuda mingisugust inim(majandus)tegevust.

Aastal 2012 küsis president Toomas Hendrik Ilves viitega Jüri Mõisale: «Mida me peaksime teistmoodi tegema, et Eesti ei muutuks rahvuspargiks, nagu üks kunagine pankur soovitas? Või kas me peaksime hoopis alla andma, käsitlema seda paratamatusena ja tegema kõik, et see oleks võimalikult valutu?» See oli presidendi mõttekoja ja Eesti Koostöö Kogu mõttetalgutel, kus vaeti küsimust, millist Eestit jõuame üleval pidada ja millist mitte.

Kui oleksime piisavalt targad, kui meis oleks piisaval määral austust looduskeskonna ees, siis poleks ka looduskaitselisi reegleid tarvis, ei rahvusparke, kaitsealasid ega muud. Inimene hoiaks ise oma ümbrust.

Ilvese mõte «et Eesti ei muutuks rahvuspargiks» näib täpselt vastupidine Kulli mõttele «et Eesti muutuks rahvuspargiks». Aga ilmselt pole siin vastuolu mitte seal, kus ta paistab – et üks peab rahvusparki ihaldusväärseks ja teine sedasama hoidumisväärseks – ei, mõlemad armastavad Eestit, usun, ning vahe on üksnes energeetiliste piiride adumises. Ja kuigi sõnastus on risti vastupidine, on mõlema eesmärk sarnane, et kõikjal Eestis oleks hea elada. Või isegi: et kõikjal Eestis oleks «Eestina elamine» võimalik.

Tuleviku väärindamise võimalikkus

Eesti iseseisvuse taastamise aegu avanes meile see võimalus. Ja ega muid võimalusi meil, Eestil Eestina olegi. Järele anda turumajanduslikule edukultusele tähendab Eesti lakkamist või, intensiivsema mõttena, Eesti lõpetamist.

Võimalusi on palju: võime end rikkaks kaevandada (fosforiidid väärindada), võime end rikkaks raiuda (metsad väärindada), võime vahetada keele ja saada rikkaks (ingliskeelset haridust väärtustada), võime jätta lapsed sünnitamata (viit tuhandet sündinud last on kolm korda odavam kasvatada kui viitteist tuhandet), võime end rikkaks majandada odava võõrtööjõu kulul jne.

Rail Balticu taristu – pildil Urge viadukt ja ökodukt – on Eesti maastikul võõrnähtus. Foto: Madis Veltman

Eestit ei saa põhjendada majanduslike argumentidega – seda teadis juba Jakob Hurt –, teda saab põhjendada looduslike ja kultuuriliste argumentidega. Selle alusega, millel seisab meie põhiseadus. Vahel jõutakse meil mõttega küll sinnamaani, et räägitakse-kirjutatakse keelest ja kultuurist ja ehk rahvusestki (kui keegi seda tänapäeva maailmas veel julgeb), kuid loodusest rääkida sama hingetõmbega taipavad vähesed. Kalevi Kull taipab. Meil oleks tark teda kuulata.

Eestit ei saa põhjendada majanduslike argumentidega – seda teadis juba Jakob Hurt –, teda saab põhjendada looduslike ja kultuuriliste argumentidega. Selle alusega, millel seisab meie põhiseadus.

Kaasa arvatud selles, mida ta Cato Vanema laadis kuulutab, et hiigelrumaluse nimega Rail Baltic rajamine tuleb viivitamatult katki jätta. See oleks suur võit nii Eesti loodusele kui majandusele. Meile kõigile.