/nginx/o/2023/03/21/15211200t1hf833.jpg)
/nginx/o/2024/10/23/16436637t1h8618.jpg)
- Kalevi Kulli hakkas ülikooliajal huvitama elu üldisem teoreetiline mõistmine.
- Inimene on hüljanud loodusliku kooselu väljakujunenud reeglid.
- Elurikkus on miski, mille poolt ja nimel tasub alati hääletada.
Võimsa energia tähtsus hakkab majanduskasvu näitajates tasapisi taganema molekulaardetailide informatsioonirikkuse ees, leiab taimefüsioloog ja akadeemik Agu Laisk oma kunagise juhendatava Kalevi Kulli kõnet kommenteerides.
Kalevi Kullist oleks minu juures peaaegu saanud fotosünteesi uurija, seda tunnistab koos temaga 1980. aastal publitseeritud artikkel taimelehtede õhulõhede avanemise statistikast, millele tänaseni sagedasti viidatakse. Aga mulle omane füsioloogiliste mehhanismide uurimine polnud Kalevile piisavalt huvitav. Tema arvates vajas bioloogia üldisemat teoreetilist mõistmist, mida ta lootis leida biosemiootikast.
Aastakümnete möödudes on Kalevi leidnud, mida otsis. Pilt elu mõttest on välja kujunenud tugevates selgetes joontes. Elu mõte on elada. Ela ja lase elada kõigil elavatel.
Pilt elu mõttest on välja kujunenud tugevates selgetes joontes. Elu mõte on elada. Ela ja lase elada kõigil elavatel.
Niisugune sirgjoonelisus erineb Charles Darwini evolutsiooniteooriast, mille kohaselt elu on areng, mille aluseks on looduslik valik võitluses olemasolu eest. Elav on toiduks elavale. Siinkohal koorubki välja Kalevi loo juhtmõte: inimene on äärmusesse viinud, sisuliselt hüljanud loodusliku kooselu väljakujunenud reeglid.
Olelusvõitluses võib võita see, kel on käsutada rohkem energiat, aga ka rohkem tarkust seda kavalalt rakendada. Elu energia pärineb ATPst ehk adenosiintrifosfaadist, mida toodavad mitokondrid organismi rakkudes. Elutegevuseks kasutavad osalised üldiselt omaenda keha rakkude energiat, seega on rohkem jõudu suurematel ja kiirematel. Inimene on aga erand.
/nginx/o/2024/10/23/16436638t1h56e0.jpg)
Inimesel jätkus tarkust hakata käsutama kehaväliseid energiaallikaid: esimesena näiteks teha elu mugavamaks tule paistel. Suur psühholoogiline hüpe oli kooselu koduloomadega: põllutööd tehti peamiselt hobuste või härgade ATP jõul. Siit edasi on lihtne kujutleda, mida tähendas aurumasinate ja sisepõlemismootorite leiutamine. Ja kõige lõpuks muidugi tuumaenergia.
Kasutades neid abivahendeid on inimene võimeline olelusvõitluses võitma ükskõik missuguse teise elusolendi. Just sellepärast ei toimu inimese kooselu ökosüsteemi teiste liikmetega enam mitte «vaba turu» reeglite järgi. See, kui palju kellegi elupaiku me jõumasinate abil hävitame, näiteks ehitades veel ühe raudtee, on poliitilise, tahtliku otsustamise küsimus.
Arvestamaks oma otsustes kõigi elavate olenditega saavad poliitikud kasutada õpetlaste teadmisi, mille heaks näiteks ongi Kalevi esinemine Toompeal. Tähelepanu tuleb aga pöörata sellele, et rõhuasetus ei nihkuks üksnes hetkel aktuaalsetele probleemidele.
See, kui palju kellegi elupaiku me jõumasinate abil hävitame, näiteks ehitades veel ühe raudtee, on poliitilise, tahtliku otsustamise küsimus.
Pidagem siiski meeles, et raudtee on pelgalt üks paljudest inimese muudetud maalappidest. Ehk olete lennukiaknast vaadanud, missuguse korrapärase lapimustri moodustavad põllud kuni silmapiirini? See kõik on maa-ala, millel loomulik elurikkus on rikutud.
Inimene kui loodusliku olelusvõitluse võitja on juba ammugi arvanud endal olevat õiguse oma võitu nautida. Aga tundub siiski, et võimsa energia tähtsus hakkab majanduskasvu näitajates tasapisi taganema molekulaardetailide informatsioonirikkuse ees. Ja lõpuks usume, et läbi rohelise metsatuka voolava ojakese elurikas ilu jääb ikkagi väärtuseks, mille poolt tasub hääletada.