Nii umbes aasta tagasi utsitas sõber Peeter Koppel mind kirja panema, miks peaks ajal, kui uudised Eesti majandusest nii masendava pildi maalivad, selle elujõusse endiselt uskuma.
Tõepoolest tundus olukord eelmisel sügisel sünge. Majandus oli mitmendat kvartalit languses ja aasta peale kokku kahanes siinne SKT kolm protsenti, mis tundus eriti ebaõiglane olukorras, kus näiteks Läti ja Leedu majandus kasvas. Suurima majandussektori – tööstuse tootmismaht oli kukkunud aastatetagusele tasemele ja kauplustes olid ostjad oluliselt kokkuhoidlikumad kui alles mõni aeg varem. Negatiivsete uudiste foonil tundsid inimesed majanduse suhtes suuremat ebakindlust kui 2009. aasta kriisi haripunktis.