MARILIIS KÕUTS ⟩ Kui põllumees läheb merre, siis võidavad sellest kõik

Agarik ehk furtsellaaria (Furcellaria lumbricalis). Kassari lahe agarikust tehtavat furtsellaani kasutatakse marmelaadi valmistamisel. Foto: Ryan Hodnett/Wikimedia Commons

Lokaalselt on vetikaviljelusel suur potentsiaal anda rannarahvale uus hingamine, kuid globaalsemas mõõtmes oleks see üks asi, mis aitaks inimkonnal liikuda Maa taluvuspiiridesse mahtuvasse majandusse, kirjutab Ruhnu näitel mereökoloog Mariliis Kõuts.

Mereökosüsteemis on vetikad kesksel kohal. Tootes päikeseenergia abil biomassi, sõltub vetikatest rodu kõikvõimalikke merega seotud elukaid – pisikestest vähikestest kuni kalade, hüljeste ja inimesteni välja. Rannarahvas on vetikaid kasutanud ammusest ajast nii väetisena põllul kui ka loomasöödana laudas.

Inimese suupistena on meil laiemalt tuntud Kassari lahe agarikust (Furcellaria lumbricalis) tehtud marmelaad ja nn merikapsas – peamiselt suhkru-lehtadrust (Laminaria saccharina) salat –, kuid globaliseerumise tuules on vetikad meie toidulauale jõudnud laiemalt. Tuntumad näited on sushi ümber keeratavad norilehed ning umamimaitseline wakame-salat, mida paljude idamaiste toitude kõrvale serveeritakse.