/nginx/o/2016/12/15/6176955t1h844b.jpg)
/nginx/o/2024/10/09/16407442t1hff41.jpg)
- Võtmeterminid vajavad sisustamist üldarusaadavate definitsioonidega.
- Väikeriik vajab moraalset kapitali suurte saastajate mõjutamiseks.
- Halvad rohepöördeplaanid saab teadlaste abil asendada parematega.
Rohepöörde üle väideldes tuleb eristada teoreetilist vajadust, praktilisi võimalusi ja küsimust, kuidas täpselt need Eestit puudutavad, rõhutab ökoloog ja keskkonnateadlane Asko Lõhmus.
«Rohepööre» on lühikese ajaga muutunud Eestis ideoloogiliselt laetud sõnaks, mida igas seltskonnas ei tasu mainida. Kestlikkusteadlase jaoks on see frustreeriv, sest sunnib leiutama üha uusi sõnu, mida võib tabada sama saatus.
Polariseerumise vähendamiseks või vähemasti vastastikuse mõistmise ja konstruktiivsuse taotlemisel võiks rohepöörde puhul olla abi kolme täiesti erineva väitluse eristamisest. Nõnda oleks paremini tagatud, et kui väitlus tuliseks läheb, siis vähemasti asja pärast. Kas neile kolmele vaatele ka erinevad eestikeelsed sõnavasted peaks välja mõtlema, seda ma ei tea.
Esiteks: mida rohepööre peaks muutma?
/nginx/o/2024/10/09/16407443t1h38d0.jpg)
Kõige üldisemalt ja algupärasemalt tähendab rohepööre vajadust kompleksselt muuta praeguste inimühiskondade suhet oma keskkonnaga, sest senine suhe (praeguse inimeste arvu, tarbimisharjumuste ja neid toimimas hoidva ühiskonnakorralduse juures) viib keskkonnaseisundi pöördumatule halvenemisele, muu hulgas inimühiskondade endi jaoks. Seda seisukohta toetab suur hulk keskkonnaseisundi mõõdikuid ja prognoose ning selles tähenduses on rohepööre paljude rahvusvaheliste lepete ja deklaratsioonide siht. Aga juba 2001. aastast leiame üleskutse üleilmseks «ökopöördeks» (conversione ecologica) ka näiteks paavst Johannes Paulus II avalikult audientsilt.
Kui kestlikkusprobleem või selle lahendamise vajadus paistab isegi teoreetiliselt kahtlane, siis tasub alustada kestlikkusteaduse alustega tutvumisest.
Asjakohase väitluse sisu sellel tasandil on küsimus, kas keskkonnamuutused üleüldse vajavad ühiskondade poolt juhtimist. Variandid on järgmised: a) ühiskonnad kohanevad muutustega juba praegu valutult, b) tehnoloogiline areng lahendab nende muutustega kaasnevad probleemid («tehnooptimism») või c) probleem on küll tõesti olemas, aga inimühiskonnad lihtsalt ei suuda neid juhtida.
Kui kestlikkusprobleem või selle lahendamise vajadus paistab isegi teoreetiliselt kahtlane, siis tasub alustada kestlikkusteaduse alustega tutvumisest.
Teiseks: mida on vaja Eestis rohelisemaks pöörata?
Veendumus kestlikkusprobleemi tõelisuses viib küsimuseni, kuidas see väljendub konkreetses ühiskonnas, meie puhul Eestis. Viimaste aastate eredaim näide meil on nn metsasõda ehk metsade kasutamise üle käiv väitlus. Mõnda mõjuvõimsat osapoolt ei paista senini ükski fakt veenvat selles, et Eesti metsades üldse on mingi kestlikkusprobleem. Seda hoolimata asjaolust, et säästliku metsamajanduse mõiste kaudu on kokku lepitud nii põhimõtetes, millele kestlikkus metsades peaks vastama, kui ka paljudes mõõdikutes, mis seda väljendavad.
Kestlikkusega on mõnes mõttes nagu rahvatervisega: kõigepealt tasub ennetada, ent kui haigus end ikkagi ilmutab, siis sellega operatiivselt tegeleda (vajadusel nõu ja abi küsides). Riigi juhtimisel on asjalik mitmesuguseid muresid ja riske ka eelisjärjestada, ent kestlikkust (nagu tervistki) ei saa kuidagi ühe võttega saavutada, küll aga saab selle paljudel viisidel kaotada.
Kestlikkusega on mõnes mõttes nagu rahvatervisega: kõigepealt tasub ennetada.
Nõnda ei osutunud meie põlevkivienergeetika keskkonnamõjult sobimatuks ju üleöö, kusjuures nüüd (hilinenult) energeetikapööret korraldades ei kao muud süvenevad hädad: näiteks jäätmete, hooletu põhjaveekasutuse, autostumise, eluslooduse vähenemise või ka üldisemalt üha suureneva tarbimisega.
Paraku – kuna maailm on ühendatud – ei piirdu asi kohalike keskkonnaprobleemide kaardistamisega. Lisanduvad mujalt meile või meilt mujale liikuvad mõjud ning ka poliitiline kontekst.
Milliseid kohustusi peaks üks või teine endale võtma? Näiteks on öeldud, et Eesti mõju globaalsele kliimamuutusele on tühine. Samas peab väikeriigil olema moraalne kapital, kui ta tahab poliitikalaua taga mõjutada suuri saastajaid. Ukraina sõja puhul oleme näinud sellise kapitali toimimist regionaalselt, kuigi mitte globaalselt (aga protsess käib). Sarnane lugu on keskkonnapoliitikaga.
Kolmandaks: mida ja mis hinnaga me teha suudame?
Kui oma ühiskonna puutumus on selge, siis jõuame küsimuseni, mida praktilist saaks ära teha ja mis hinnaga. See on arutelu rohepöörde kui sotsiaalmajandusliku programmi üle. Nagu igas programmis, võib siin olla vigu, aga peamine on küsimus, mida teha paremini või tõhusamalt ja mille asemel. Millise kestlikkuslünga ja kuidas täidab näiteks äsja valminud kliimaseaduse eelnõu?
Võime olla õnnelikud, et kõik kolm tasandit on Eesti avalikus arutelus esindatud.
Mõni plaanitud tegevus võibki osutuda jamaks, tulenevalt paljudest asjaoludest (ebapiisavad teadmised, oma võimete ülehindamine, soovmõtlemine, kärbeste päheajamine lobistide või huvigruppide poolt jne). Teadlase vaates peaks ühiskonna tugevus väljenduma võimes halvad rohepöördeplaanid parematega asendada. Kuid ikka nii, et kogu aur ei kuluks vilele.
Nõnda võibki rohepööret ühtaegu kiita ja laita, kusjuures sõna pole milleski süüdi. Ja minu meelest võime olla õnnelikud, et kõik kolm tasandit on Eesti avalikus arutelus esindatud. Arusaadavalt peab iga päev rohepöörde tegevuste üle juurdlev ettevõtja, ametnik või teadlane tüütuks, kui väitlus liigub tagasi inimkonna saatuse suurte küsimuste juurde. Vastused neile küsimustele peaksid tal siiski olemas olema.