Peeter Koppel ⟩ Muinasjutt igavesti kahanevast majandusest

Peeter Koppel. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

Tasaareng kujutab endast üleskutset ühiskondlikule stagnatsioonile – see on misantroopne visioon, mis eitab innovatsiooni muutvat jõudu ja majanduskasvu olulist rolli inimeste meeleheite pideval vähendamisel, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.

Ma eksin vahetevahel ära inimmõtte äärealadele, lugedes kõike, mida kätte saan. Hiljuti sattusin lugema Müürilehest artiklit pealkirjaga «Muinasjutt igavesti kasvavast majandusest». Olen üldiselt enamiku seal esitatud mõtetega varem tuttav. Paraku oli see artikkel taas segu küünilisusest, hirmutamisest ja inimkonna senise progressi sisulisest ja aktiivsest eiramisest. Varjates end keskkonnaprobleemide pärast muretsemise loori taha, ründab artikkel majanduskasvu, kujutades seda kui looduse suurimat vaenlast. Tegelikult on selline lähenemine üleskutse ühiskondlikule stagnatsioonile – misantroopne visioon, mis eitab innovatsiooni muutvat jõudu ja majanduskasvu olulist rolli inimeste meeleheite pideval vähendamisel. Kui rakendada artiklis arendatavat loogikat, viiks see inimkonna tagasi pimedasse minevikku.

Alustagem artikli keskse väitega: et «roheline kasv» on ohtlik pettekujutelm. Autor väidab, et majanduskasvu n-ö lahutamine keskkonnakahjust on «ideoloogia osa» ja sellel «puudub teaduslik alus». Kuigi «roheline kasv» on tõesti veidi problemaatiline väljend, võib siiski väita, et majanduskasv ja keskkonna jätkusuutlikkus pole otsesed vastandid – kuni eksisteerib inimene ja inimühiskond, peavadki nad koos toimima. Idee, et iga täiendav SKT dollar/euro põhjustab täiendava keskkonnakahju, põhineb aegunud arusaamal, mis ei arvesta viimaste aastakümnete tehnoloogiliste hüpetega ja sellega, kuidas SKT tekib.