/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2024/09/23/16374299t1h2e94.jpg)
- Kaitsetahe sõltub suuresti sellest, kui kindel on võitleja oma sõjalistes oskustes.
- Vildakad arusaamad pedagoogikast pole ainult kaitseväe probleem, vaid laiemalt levinud.
- Ajateenijad on hilisteismelised, kelle autonoomset motivatsiooni tuleb targalt toetada.
Mõni aeg tagasi viidi kaitseväe ajateenistuse sõduri baaskursusesse sisse tavatu muudatus. Selle algusesse lisati sisseelamisnädal, mille käigus keskendutakse tulevaste võitluskaaslastega tutvumisele, meeskonnamängudele ja kasarmueluga harjumisele. Kaitsevägi leevendas hiljuti ka ajateenijatele seatud piiranguid. Muudatuste eesmärk on turgutada kaitsetahet ning sõjalise pedagoogika tasemes Soomele ja Ameerika Ühendriikidele järele jõuda, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Riigikantselei innotiimi juht antropoloog Helelyn Tammsaar ja tuntud hariduspsühholoog Grete Arro panid kaitseväelased ajateenijatele uue pilguga vaatama.
«Kõik algas 2021. aastal projektist, mille nimi oli «Tahan tulla ajateenistusse,» meenutab 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Mati Tikerpuu, kuidas riigikantselei innotiim ja nende kaasatud käitumisteadlased ajateenistust värskendama sattusid.
Ajateenistuse maine polnud kiita. «Sel ajal oli statistika päris nukker: iga neljas kutse saanud noormees ei ilmunud isegi arstlikusse komisjoni,» meenutab Tammsaar. Probleemi paremaks mõistmiseks pandi kokku uurimisrühm, kuhu lisaks käitumisteadlastele kuulusid kaitseministeeriumi, kaitseressursside ameti, haridus- ja teadusministeeriumi ning kaitseväe esindajad.
Kasarmuantropoloogia
Projekti alguses tehti intervjuud ajateenistusest kõrvale hoiduvate kutsealustega ja osalusvaatlused, mille käigus uurimisrühma liikmed veetsid kolm päeva uute ajateenijatega väeosades. Jaguneti üle Eesti ajateenijate kogunemispunktidesse ning sõideti väljaõppekeskusesse, kus tehti läbi kogu ajateenijate vastuvõtu ahel. Vaatlejad osalesid koos ajateenijatega ka instruktaažides, tundides, magasid kasarmus.
Väeossa sisenedes peab noor paljust loobuma: õigusest ja võimalusest otsustada ise, mida ta teeb, mis kell ärkab, mida sööb, mida seljas kannab.
Värske pilguga vaatlejatele torkas üsna ootuspäraselt silma noorte suur stress ajateenistuse esimestel päevadel, mis on seotud teadmatusega ja kontrolli kaotamisega oma noore elu üle. Tammsaare sõnul on ajateenistuse kohta noorte hulgas liikvel igasuguseid hirmulugusid ning meie kultuuriruumis lisavad sellele endiselt värvi ajateenijate vanemate ja vanavanemate kogemused Nõukogude sõjaväes toimunust.
Väeossa sisenedes peab noor paljust loobuma: õigusest ja võimalusest otsustada ise, mida ta teeb, mis kell ärkab, mida sööb, mida seljas kannab. Sõjaväes on kord ja hierarhiad ning noorel tuleb alluda käskudele, mille täitmata jätmise eest ootab karistus. «Sõdurisaapast ära hõõrutud veritsevad kannad ei lähe suures pildis mitte kellelegi korda,» ütleb Tammsaar.
Osa ärevusest tuleneb kirjeldatud kultuurišokist, teine osa aga ebamäärasusest ja teadmatusest, mis ajateenistuse alguses noori tabab. Sedalaadi ärevust on võimalik maandada just info varasema jagamisega.
Me teame ajuteadusest, et närvi aetud aju ei õpi.
hariduspsühholoog Grete Arro
Hariduspsühholoog Arro sõnul on osa sõjalises väljaõppes tuntavast ebavajalikust ärevusest tingitud ka ajateenijaid vastu võtvate tegevväelaste teadmatusest, kuidas nende kasutatud suhtlemis- ja motiveerimisviise ajateenijate hulgas tajutakse ning kas need üldse sõjaliste oskuste omandamist soodustavad või pigem töötavad vastu.
Kaitsetahte kolm eeldust
Projektiga «Tahan tulla ajateenistuse» veidi hiljem liitunud Arro muutis kogu projekti perspektiivi. «Juba meie esimesel kohtumisel sõnastas ta eesmärgi ümber: Eesti kaitsjate psühholoogilisi baasvajadusi tuleb nii toetada kui ka mõõta mitte ainult ajateenistusse kutsudes, vaid kogu ajateenistuse vältel,» meenutab Tammsaar.
/nginx/o/2024/09/23/16374303t1h9f7a.jpg)
Käitumisteadlane ja Tartu Ülikooli psühholoogia kaasprofessor Andero Uusberg oli innotiimi uurimisrühmaga päeval, kui süstematiseeriti tähelepanekuid ajateenistujate keskel korraldatud vaatlusmissioonidelt ning püüti tulemuste põhjal mõtestada, mis väärtused või harjumused need on, mis ühe noore mehe elus ajateenistusse minnes löögi alla satuvad. «Meil joonistus välja kolm teemakobarat, mida vaadates Uusberg muigas ning osutas sellele, et need langevad üks ühele kokku täna maailmas ühe tunnustatuima motivatsiooniteooria – Edward L. Deci ja Richard Ryani isemääramisteooriaga,» ütleb Tammsaar.
Selle teooria järgi mõjutavad motivatsiooni kolm psühholoogilist baasvajadust, milleks on autonoomia, kompetentsus ja sotsiaalne seotus. Kui need vajadused unarusse jätta, siis pole ka motivatsiooni, mida riigikaitses nimetame kaitsetahteks ja kitsamas tähenduses võitlustahteks.
Isemääramisteooria järgi mõjutavad motivatsiooni kolm psühholoogilist baasvajadust: autonoomia, kompetentsus ja sotsiaalne seotus.
«Oleme ausad, sõduri töö on üks raskemaid maailmas. Kui inimesed on valmis seda tegema, siis peame tegema kõik selleks, et nad saaksid seda hästi teha ja tunda ennast õppimise ajal hästi. Me teame ajuteadusest, et närvi aetud aju ei õpi. Kui oleme millegi õppimise algusjärgus ja seega pole oskused veel automatiseerunud, siis on äärmiselt vajalik rahulik ja toetav keskkond,» tulistab Arro justkui automaadist.
Libapedagoogika võimutseb
Arro sõnul tuleb ärevuse taset väljaõppes tõsta alles siis, kui pole enam vaja tegeleda sõjaliste osaoskuste automaatseks muutmisega, mis «aga ei tähenda, et pingutuse tase peaks olema madal. Madal peab olema pinge, mitte pingutuse tase». Hariduspsühholoogi kinnitusel on ühiskonnas laiem probleem, et motivatsiooni ja õppimise kohta on levinud palju valeinfot. Ärevus on sõjas loomulik, aga Eesti kaitsjate ärevus võiks olla ärevus võimaliku kontakti ees vastasega, mitte ärevus instruktori ees.
Sõdurid ei ole vangid, vaid kodanikud, kes teenivad oma riiki.
kolonel Mati Tikerpuu
Kaitseväe tollane juhataja kindral Martin Herem allkirjastas riigikantselei innotiimi esialgsete välitööde tulemustest inspireerituna 2022. aasta aprillis käsu operatsiooni «Kaitsetahe» elluviimiseks. Projekti eesmärgiks seati muuhulgas suhtumise muutmine ajateenijatesse.
Kolonel Tikerpuu sõnul võib varasemat lähenemist kirjeldada nii: «Tulite siia, nüüd pidage suu ja tehke, nagu öeldakse.» Nüüd muudeti ajateenijaid väljaõppekeskuses koolitavate tegevväelaste rollifookust: neid innustati endast mõtlema kui ajateenijate mentoritest, kes aitavad noortel inimestel oma kodanikukohust võimalikult hästi täita. Sellest tulenevalt hakati muutma ka regulatsioone.
«Lähtepunkt muutus,» ütleb kolonel. «Sõdurid ei ole vangid, vaid kodanikud, kes teenivad oma riiki. Kui tahame, et nad oleksid hingega asja juures, peame andma neile selleks võimaluse.»
Ajateenijad saavad nüüd õhtusöökidel ja nädalavahetustel omatahtsi ehk individuaalselt ja endale sobival ajal söömas käia.
Muuhulgas on vähendatud sõjaliste oskuste õppimist pärssivaid regulatsioone. Näiteks jäeti 2. jalaväebrigaadis ära õhtused rivistused. «Tahame, et ajateenijad oleksid hommikul puhanud, valmis ja motiveeritud,» põhjendab Tikerpuu.
Ajateenijad saavad nüüd õhtusöökidel ja nädalavahetustel omatahtsi ehk individuaalselt ja endale sobival ajal söömas käia. Tööpäevade hommiku- ja lõunasöökidel käiakse endiselt terve rühmaga, sest õppeprogramm on tihe ning kõik peavad piiratud ajal söönuks saama.
Langevarjurist teadussõdur
Arro selgituse järgi on Eesti kaitsevõime seda tugevam, mida kindlamalt usub ajateenija, et saab oma ülesandega hakkama, et tema sõjalised oskused on päriselt omandatud. Teine pool kaitsetahtest on see, et võitleja tahab tulla välja koos nende inimestega, kellega koos sõdima õppis, ja taas kohtuda oma ülemustega ning talle on antud aega õppida, tal on lastud olla ka tema ise ega ole oodatud, et ta oleks kohe valmis vormitud sõdur.
Arro kriitikat on keeruline ignoreerida, sest tegemist pole «tsivilistist» eluvõõra akadeemikuga, vaid aktiivse ja kogenud kaitseliitlasega. Pärast Gruusia sõda tekkis hariduspsühholoogil tunne, et vajab sõjalisi oskusi, mistõttu liitus ta Kaitseliidu Kalevi malevkonnaga. Ta tegeles tollal langevarjuhüpetega ja seal malevkonnas käidi aeg-ajalt ka lennukitelt hüppamas.
/nginx/o/2024/09/23/16374302t1hff37.jpg)
Ajateenijate psühholoogiliste baasvajaduste teooriat on Arro sõnul sõjalise pedagoogika lähtepunktina tänaseks rakendatud nii Ameerika Ühendriikides kui ka Soomes. Oma Kaitseliidu üksusega lühidalt Soome instruktorite käe all õppinud teadlane kirjeldab, kui sujuvalt nende üksus linnalahingu õppusel kahe päevaga taktikalist koostööd tegema pandi. Soomelt olevat Eestil üldise pedagoogilise kultuuri vallas palju õppida – õpetamise põhimõtted, millest siin uudisväärtuslikuna ajalehes kirjutame, olevat lahe taga igamehetarkus.
Hilisteismelistest tapjad
Üks osa probleemist on, et kaitsevägi ise ei mõtle endast piisavalt kui haridusasutusest, kes tegeleb hilisteismeliste õpetamisega. Selles vanuses noorte puhul tasub Arro kinnitusel arvesse võtta ka arenguperspektiivi – nende aju ei ole samasugune kui täiskasvanu oma, nende täidesaatvad funktsioonid (pidurdus, töömälu, ümberlülituvus, sealt edasi planeerimine, probleemilahendus, arutlusoskus) alles arenevad, nad võivad olla mitmeti haavatavamad kui täiskasvanud; nende võime emotsionaalses olukorras alternatiivseid tõlgendusi leida on viletsam, samuti on sotsiaalsete suhete ja kaaslaste heakskiidu tähtsus hoopis teistsugune kui täiskasvanutel.
On tõsi, et nad õpivad selles vanuses kiiremini kui täiskasvanud. Aga eeldamine, et väliselt täiskasvanud alla 25-aastased ongi täiskasvanud, võib tekitada kahju, mida on võimalik vältida. Kaitseliitu tulevad täiskasvanud inimesed oma sisemise otsuse põhjal ning nende motivatsioon ja tegutsemine on teistsugune. Ka nimetatud organisatsioonil on väljaõppe vallas arenguvajadusi, aga ajateenistuse suhtes on Arro sõnul kohati näha sellist suhtumist, et kuna kutsealused on sellesse olukorda sattunud niikuinii sunniviisiliselt, siis polegi vaja nende õpimotivatsiooni kuidagi eraldi toetada.
Selline – nüüdseks juba mõnedes kaitseväe väljaõppekeskustes muutunud – lähenemine tekitab asjatut trotsi ja töötab vastu põhipõhjusele, miks üldse ajateenistusse tuldi: sõjalisi oskusi omandama. Keegi ei taha sõdida, ka sõjaks valmistumine pole mugav kogemus, aga ka ajateenistus peaks tuginema ajateenija autonoomse motivatsiooni toetamisele. Ukraina võitlejad ja võitluskultuur olevat «autonoomse motivatsiooni» ehe näide, kuid ometigi ei pea keegi Ukraina sõdurit «pehmoks».
/nginx/o/2024/09/23/16374305t1h1b00.jpg)
«Kõik tahavad tunda, et nad on osa meeskonnast, et neil on kontroll oma tegevuse üle ja et nad suudavad oma ülesandeid täita,» tõlgib kolonel Tikerpuu isemääramisteooria lihtsamasse keelde. Nendest psühholoogilistest vajadustest lähtudes hakati kaitseväes muutma regulatsioone ja väljaõppe korraldust.
«Meie tiimi arusaamad ja ettepanekud said kaitseväe juhtkonnas sooja vastuvõtu osaliseks, sest vaated ja väärtused olid väga sarnased,» kinnitab riigikantselei töötaja Tammsaar. Tema sõnul muutis kindral Herem kaitseväe juhatajana paljusid varem kehtinud norme ja reegleid (nt ajateenijate võimalus rohkem väljalube saada, tühistada juuste mahalõikamise nõue jpm) ning rõhutas inimkeskset lähenemist ajateenijatele.
Innotiimi juht ütleb, et hea vastuvõtt oli ka noorte tegevväelaste poolt – neil olid värskelt meeles oma ajateenistuse kogemused ning nad nägid mitmeid asju, mida võiks ja saaks muuta. Samas pole teaduspõhine lähenemine sõjalisele pedagoogikale kaitseväes kõikideni jõudnud, kõik seda ei rakenda. «Küll aga on tänaseks välja kujunenud tugev võrgustik inimesi, kellega regulaarselt koostööd teeme ja ühist eesmärki jagame,» nendib Tammsaar lootusrikkalt.
Pime käsutäitmine ei aita
Nii kaitseväelane Tikerpuu kui ka käitumisteadlane Arro rõhutavad, et kuigi sõjaväes tuleb teinekord ka lihtsalt käsku täita, peaks sõjalise väljaõppe käigus võitlejani jõudma tegevuse mõte. Küsimuse peale, kas sellise eelduse korral ei hakka võitleja sõja ajal käsu täitmise asemel ülemaga vaidlema, selgitab kolonel, et mõju on vastupidine.
Kui võitleja on ajateenistuse ja reservõppekogunemiste ajal saanud veendumuse, et tegevused on mõtestatud ja hästi läbi mõeldud, siis ta usaldab kaitseväge rohkem ning see teeb ka pimesi käskude täitmise tema jaoks vajadusel lihtsamaks. Pime kuulekus pole aga vastupidiselt tavaarusaamadele üldsegi mitte sõjaväeline norm.
Kui võitleja on ajateenistuse ja reservõppekogunemiste ajal saanud veendumuse, et tegevused on mõtestatud ja hästi läbi mõeldud, siis ta ka usaldab kaitseväge rohkem.
«Ka sõja aja me ju alati räägime, mis on ülema kavatsus, kaugem eesmärk, seda nimetame ülesandekeskseks juhtimiseks. Et isegi kui käsku ei ole, siis ta tegutseb ise. Ja ta peab saama aru, mida tema üksusel on vaja teha, et suuta tegutseda, ilma et keegi teda kogu aeg käsiks,» selgitab kolonel Tikerpuu.
Elukogemuse roll
Kaitseväge oma tähelepanekutega muutustele innustanud Arro aga nendib, et kokkuvõttes taandub kõik sellele, kas ajateenija või reservist tunneb, et temasse suhtutakse kui normaalsesse inimesse ning kas ajateenijaid välja õpetav kaitseväelane käitub nagu normaalne inimene või üldse saab aru sellest, kuidas ajateenijad teda tajuvad.
«Nn normaalse inimesena käitumine on väga nüansirohke, keeruline ja kõigile raske. Aga kuna selle kohta on tehtud nii palju teadustööd ja empiirilisi uuringuid, millele me oma soovitusi toetame, oleks mõttetu neid ignoreerida,» ütleb hariduspsühholoog, kelle hinnangul on nii elutähtsa ja ohtliku tegevuse nagu sõdimise puhul eriti oluline, et kasutataks teaduslikku lähenemist. Nii kaitsevägi kui ka käitumisteadlased kinnitavad, et koostöö jätkub.
Kaitseliitlasest Arrol on tähelepanekuid ka reservistide väljaõppe kohta, millest arvatavasti tulevikus ka üht-teist kuuleme. Kolonel Tikerpuu on veendunud, et uuenduste jõustamine võtab aega terve põlvkonna jagu, sest praeguste kaitseväelaste kunagised ajateenistuse kogemused mõjutavad paratamatult ka nende arusaama sellest, milline on «normaalne» sõjaväeline väljaõpe.
1 KÜSIMUS
/nginx/o/2024/09/23/16374306t1h250a.jpg)
Riigikantselei innotiimi juht Helelyn Tammsaar, kuidas on teenusedisain aidanud ajateenistust muuta?
Olime kaitseministeeriumi juhtkonnaga varasematel aastatel arutanud, milline võiks olla teema nende valdkonnast, mis hästi riigikantselei innovatsiooniprogrammi sobiks.
Innotiimi eesmärk on viia uusi töötamisviise ministeeriumide haldusalasse. Ma kaldun arvama, et Eesti kaitsevägi ei osanud sel hetkel hinnatagi, millesse end mässib.
Käitumisteadusteni ja käitumisteadlaste kaasamiseni jõudsime protsessi käigus. Teenusedisaini eripära on, et sa ei tea kunagi alguses, milliste lahendusteni protsessi käigus jõuad.
Kaitseväe projekti puhul said määravaks intervjuud, mida tegime ajateenistusest kõrvale hoidvate noortega, ning see, et meie avaliku sektori töötajatest koosnev tiim otsustas teha osalusvaatlusi esimesel ajateenistuse nädalal koos noorte sõduritega.
Olen ise taustalt antropoloog ja otsin alati oma projektides välitööde tegemise võimalusi. Seda, mida nägid ja kogesid välitöödes osalenud ametnikud, ei ole võimalik edasi anda ühegi raportiga, see ei tuleks välja ühestki rahuloluküsimustikust.
Ise vaatlesin projekti raames kaitseressursside ameti arstlikus komisjoni tööd ning nägin pealt hetke, kuidas enne konsultandi juurde minekut neli poissi ukse taga lähestikku kokku tulid ja kõik risti ette lõid. Sellist asja Eestis tihti ei näe.
Sain pärast komisjoni poistega jutu peale ning selgus, et poisid kartsid, et neil ei võimaldata koos aega teenida. Nad olid just saanud kinnituse, et lähevad samal kuupäeval kõik 1. jalaväebrigaadi, kuid pinge jäi õhku: «See, kas samasse rühma saame, selgub ikkagi alles kohapeal.»
Poisid rääkisid mulle, et nad on kuulnud lugusid sellest, kuidas ajateenistuses sõpru taotluslikult lahutatakse, mistõttu tuleb seda hoolega varjata. Hiljem nägin Kuperjanovi pataljonis pealt, kuidas sõbrad end valikukomisjoni järjekorras ära hajutasid, suurendamaks võimalust samasse kompaniisse teenima saada.
Neist tähelepanekutest sündiski üks tiimi lahendusidee ning nüüd on kaitseressursside ametis juba mitu aastat võimalik ajateenistusse registreeruda sõpruskonnana.
Kaitseväega töötades keskendusime õpimeetoditele sõduri baaskursuse ajal. Arendusseminarile osalejaid valides palusime, et kohale kutsutaks ka ajateenijaid. Keegi polnud arvanud, et neilt olulist sisendit võiks tulla. Pärast seda on ajateenijaid kaasatud kõikidesse koolitustesse ja arendustesse, milles olen kaasa löönud.
Viimase aasta jooksul olen olnud abiks eesti keele õppe ümberkorraldamisel ajateenistuse ajal. Ka selle projekti taustauuring tõi välja huvitavaid nüansse. Ajateenistuses tuleb ette konflikte eesti ja vene poiste vahel ning oleks kerge järeldada, et see on rahvuspõhine vimm.
Tegin aga Tapal vene rahvusest ajateenijatega ühe vestlusringi, kus selgus, et kokkupõrked saavad sageli alguse hoopis sellest, et vene rahvusest ajateenijad lihtsalt ei mõista käske, neil ei ole sageli rivistusel kaasas õiged asjad jpm. Et kogu rühm saab selle eest ülematelt noomida, ongi vimm kerge tekkima.
Katsetame hetkel täiesti uut koolitusmaterjali, kus sõnavara ja teemad on koostatud ajateenistuse materjalide ja tegevväelaste saadetud helisalvestiste põhjal. Kui varem õpetasid õpetajad tavaliste õpikute põhjal kõnekeelt, siis nüüd on rõhk ennekõike kuuldu mõistmisel ja rääkimisel ning õpik võtab järjest läbi ajateenistuse teemadega seotud sõnavara – olgu selleks metsalaager, linnaluba vms.
Huvitavaid tähelepanekuid oli teisigi. Tegin esimesel ajateenistuse nädalal Ämaris suitsunurgas vene poistega juttu ja muuhulgas rääkisid nad, kuidas nende emadelt tuleb mitu sõnumit päevas sisuga «Palun ole relvaga ettevaatlik!», «Palun vaata, et sa viga ei saaks!». See vestlus tõi taipamise, et mõtleme ajateenistuse puhul sageli vaid noorte meeste ja naiste peale. Tegelikult mõjutab see paljusid nende lähedasi ja emotsionaalselt ka nende vanemaid.
/nginx/o/2024/09/23/16374304t1ha84f.jpg)
Kaitseväes oldi alguses skeptilised idee suhtes kohe esimesel pühapäeval väeosas avatud uste päev teha – noored on nii vähe teenistuses olnud, miks seda vaja on? Kui see idee ellu viidi, siis nägin ise ja sain kinnituse vestlustest vanematega, kui oluline oli nende jaoks kohe alguses ära näha see koht, see maja ja see tuba, kus tema laps järgneva aasta veedab. Välja tuli ka väga praktiline avatud uste päeva väärtus – noortel ei ole head ettekujutust, mida peaks ajateenistusse ise kaasa võtma. Mõni võtab liiga vähe, mõni liiga palju.
Nii kujuneski esimene avatud uste päev võimaluseks tarbetu kraam koju saata ning maha ununenud asjad väeossa toimetada. Avatud uste päevad on tänaseks tavapärane osa ajateenijate ja nende vanemate sisseelamise protsessist.
Teenuste disain ja antropoloogiline lähenemine avalike teenuste disainimisel ei puuduta ainult jõustruktuure. Ma usun, et väga paljude probleemide puhul on abiks, kui võetakse aega ja valitakse sobivad meetodid, et mõista süvitsi neid tegureid, mis inimeste käitumist mõjutavad. Alles seejärel saab hakata mõtlema selle peale, kuidas neid tegureid muuta saaks.
Ajateenistuse projekt on saanud ka laiemat tunnustust. 2022. aasta Eesti Disainiauhindadel tunnistati see parimaks teenusedisaini projektiks Eestis.