VÄLISVANGID ⟩ Priit Kama: vanglakohtade ülejääk on suhtumise küsimus

Endise vanglate valdkonna asekantsleri Priit Kama sõnul on riigi rahateenimine teenustega, mis ei kuulu tema hädavajalike ülesannete hulka, majanduspoliitiline otsus. Foto: Mihkel Maripuu

• Ühekohalistele kambritele ülemineku plaanist loobuti hiljuti kokkuhoiu pärast.
• Kas riik peaks teenima teenusega, mis tema otseste ülesannete hulka ei kuulu?
• Väikese hulga välisvangide vastuvõtt tihendaks vanglate rahvusvahelist koostööd.

Õigusteaduste doktor Harju maakohtu kohtunik Priit Kama töötas aastatel 2005–2021 justiitsministeeriumis vanglate valdkonna asekantslerina. Tema juhtimise ajal ehitati Eestis üles tänapäevane vanglasüsteem. Postimees küsis tema hinnangut vanglakohtade rentimise plaanile – justiitsminister Liisa Pakosta kohtus hiljuti Suurbritannia ametikaaslasega, et arutada Eesti vabade vanglakohtade rentimise võimalust Suurbritanniale.

Kas rentimisele on mingeid häid alternatiive, mida tühjalt seisvate vanglahoonetega teha, kuidas neid kasulikult rakendada?

Arusaam, et Eestis on vanglakohti üle, tuleb sellest, et hiljuti otsustati loobuda pikaajalisest plaanist üle minna ühekohalistele kambritele. Kui sajandivahetusel hakkasime uusi vanglaid ehitama, siis tegime seda juba kindla plaaniga, et ajutiselt hoitakse kambris kuni kaht inimest, kuid vangide arvu vähenedes jäävad nad sinna ühekaupa. Esimese uue vangla ehitamisel Tartusse tekkis sellest linnavalitsusega arusaamatus, miks 500-kohalisse vanglasse 1000 vangi pannakse.

Sellest pikaajalisest eesmärgist otsustati möödunud aastavahetuse paiku loobuda, et raha kokku hoida. Kokkuhoid on alati tõsine argument, kuid arenenud riikide vanglates peetakse ühekohalisi kambreid reeglina paremaks lahenduseks nii vangide taasühiskonnastamise kui ka julgeoleku pärast.

Kokkuhoid on alati tõsine argument, kuid arenenud riikide vanglates peetakse ühekohalisi kambreid reeglina paremaks lahenduseks nii vangide taasühiskonnastamise kui ka julgeoleku pärast.

Vanglas, kus inimesel on rohkem võimalust privaatsuseks, peab ta vähem olema meele järele teistele vangidele, kes teda tihti paremuse suunas ei mõjuta. Sellises vanglas on võimalik paremini pühenduda õppimisele ja enesetäiendamisele. Vähem on olmekonfliktidest tingitud stressi.

Meie vanglates on tapmised õnneks üliharvad, kuid viimased juhtumid on leidnud aset just kambrites, kus kaks vangi on koos. Seega arvan, et esmane küsimus vanglate ruumikasutusest on ikkagi see, milliseid vanglaid Eesti ühiskond enda tarbeks vajab.

Kas riik peaks raha teenima teenustega, mis ei kuulu tema hädavajalike ülesannete hulka, on majanduspoliitiline otsus.

Kui vanglakohti renditakse, kas siis vangide režiim vastab Eesti reeglitele või selle riigi reeglitele, kelle vangidega on tegu? Kui see on kokkuleppe küsimus, milline peaks Eesti positsioon olema ja miks?

Ma ei ole kursis justiitsministeeriumi praeguste läbirääkimistega välisvangide Eestisse toomise võimaluse üle. Seetõttu oskan teemat kommenteerida ainult oma teadmiste põhjal sellest, kuidas koostöövõimalusi varem on nähtud ning kuidas see mujal on toiminud. Kuidas justiitsministeerium seda praegu täpsemalt plaanib, tasub küsida otse sealt.

Sel ajal, kui mina vanglateenistuses olin, pidasime eelläbirääkimisi väiksema arvu Taani vangide hoidmiseks Eesti vanglas. Läbirääkimised katkesid koroonapandeemia tõttu. Olime tookord valmis esialgu vastu võtma alla 100 vangi ning oluliselt suuremaid arve ei näinud me ka ette tulevikuks. Kas taanlased oleksid lõpuks meie tingimustega nõustunud, ei oska ma öelda.

Peamine eesmärk ei olnud meie jaoks raha teenimine, vaid tihe koostöö mõne Põhjamaa vanglateenistusega meie enda organisatsiooni arendamiseks. Läbirääkimiste eel uurisime Norra kogemust oma vangide hoidmisest Hollandis.

Kogu vajaliku ametnikkonna lähetamine teise riiki muudaks sellise ettevõtmise väga kalliks ja ainult hoonete kasutamise võimaluse pärast keegi sellest vaevalt huvitatud oleks.

Kui Eesti sellist teed läheb, siis on õiguslikult selge võimalus sõlmida selle kohta konkreetne välisleping, mille riigikogu ratifitseeriks. Eesti seaduste muutmine ei ole vajalik, sest juhul, kui välislepingus kokkulepitu erineb seadusest, kohaldatakse lepingut. Tavaliselt ootab välispartner sel juhul, et igapäevased vanglareeglid ja ennetähtaegse vabanemise tingimused oleksid sarnased nendega, mis kehtivad kodumaal hoitavatele vangidele. Kriminaalõiguse normid, mille järgi karistataks kohapeal tehtud kuritegude eest, peaksid seevastu jääma asukohamaa omaks.

Kas vange hakkab valvama meie vanglapersonal või päritoluriigi oma? Kui see on kokkuleppe küsimus, kumb variant oleks parem meile ja miks?

Vangidega töötavad kohalikud vanglateenistujad, kuid juhtimisstruktuur on sel juhul tavaliselt kombineeritud mõlema riigi ametnikest. Kogu vajaliku ametnikkonna lähetamine teise riiki muudaks sellise ettevõtmise väga kalliks ja ainult hoonete kasutamise võimaluse pärast keegi sellest vaevalt huvitatud oleks.

On avaldatud arvamust, et eri riikide kurjategijad saavad võimaluse võrgustada, samuti, et Suurbritannia kurjategijate hulgas on palju islamiste, mis võib viia ka selle islamivoolu levimisele Eesti vangide seas. Kui suur on vangide omavahelise suhtlemise võimalus vanglakohtade rentimise puhul?

Ei usu, et Eesti nõustuks vange vastu võtma valimatult. Eesti vanglateenistujatel on kogemus organiseeritud kuritegevuse ohjeldamisel ning ma ei kahtleks nende võimes uusi oskusi omandada. Oluline on muidugi, et selleks tööks arvestataks vajalikud ressursid, kui selline ülesanne võetakse.

Kui vanglakohti renditakse, kas rendikohal karistuse ära kandnud vangil on võimalus nõuda vabakslaskmist Eestis, mitte ei viida ta enne tagasi sihtriiki? Kas võib olla erinevus ELi kodaniku, vanglakohta rentiva riigi kodaniku või immigrandi puhul?

Selliste koostöölepete puhul on tavaline, et vangid toimetatakse karistuse lõppemisel riigist välja.

Harilikult saadetakse teiste riikide vanglatesse välispäritolu vangid, kel kohapeal suuremat tugivõrgustikku ei ole.

Millised on kurjategijate külastamise tingimused, kui tihti on see võimalik ja kes võib külastada? Kas see on Eesti või rentijariigi määrata? Kui suur on oht, et Eestis tekib külastajatest n-ö kohalik võrgustik, kes vange varustab ja on nende tugivõrgustikuks Eestis?

See, kas kokkusaamise tingimused erinevad kuidagi Eesti seaduses ettenähtust, on riikidevahelise kokkuleppe küsimus. Seega sõltub see Eesti otsustest. Harilikult saadetakse teiste riikide vanglatesse välispäritolu vangid, kel kohapeal suuremat tugivõrgustikku ei ole. Kui selline tugivõrgustik on olemas, siis ei hakata inimest sellest tõenäoliselt eraldama ja kohapealseid lihtsaid kokkusaamisvõimalusi ära võtma. Nende lähedased on enamasti kaugemates riikides ning sageli ei pruugi neil olla majanduslikult võimalik selliseid külastusi ette võtta ka neisse riikidesse, kus nad algselt vangistatud on.

Kui vabad on vangid otsima ühendust kellegagi kohalikust ühiskonnast? Kui vabad on ühiskonnaliikmed pakkuma end n-ö vangidele tugiisikuteks, kust võivad areneda välja isiklikud suhted?

Ei saa välistada, et mõned sellised suhted tekiksid. Kuid arvestades tänapäeva maailma avatust, vaevalt see nüüd mingiks migratsioonikanaliks saaks.