RIIN SEEMA ⟩ Lastele seadmata piirid lähevad ühiskonnale kalliks maksma

Piiride seadmine lapsele ja samas lapse emotsionaalne toetamine on täiskasvanule järjepidev pingutus ja eneseületus, ka iseenda piiramine ja reguleerimine. Illustratsioon: Mark Antonius Puhkan

Ühiskond on liikunud üha liberaalsema maailmavaate poole ega suuda enam seada laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise jaoks vajalikke piire. See on tõsine probleem, kirjutab Tallinna Ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema.

Meie riigis kasvab õpi- ja käitumisraskustega laste arv, see on ühiskonnale kulukas, ning seetõttu tuleks kasvatusteemad jälle au sisse tõsta. Ühes artiklis ei ole võimalik käsitleda kasvatuse kogu keerukust, kõiki tundlikke arenguperioode ja kasvatusmeetodeid. Alustuseks aga rõhutan, et laste kasvamise ja arengu käigus on vaja täiskasvanul mõista oma rolli ja vajadusel muuta oma strateegiaid.

Enne piiride seadmist ja iseseisvumist vajab laps esimestel elukuudel sümbioosikogemust, sest lapse psüühiline areng saab alguse üksolemise tundest oma emaga või esmase hooldajaga. Beebid vajavad kindlustunnet, et vanemat saab usaldada, et ta rahuldab kõik tekkinud vajadused. See on väljakutse eelkõige värsketele emadele, et enda tahtmised, õpingud ja karjäär seniks tagaplaanile panna.