MIHKEL KUNNUS ⟩ Suvepealinna kanti ähvardab taas metanoolitragöödia

Vääriselupaiga asemele steriilse tehnopargi rajamine mõistagi hävitab paljude liikide kodupaiga. Kas selle arvel õnnestub pisku jagu vähendada süsihappegaasi emissioone, on kahtlane. Seni pole see õnnestunud. Metanoolitehas Amsterdamis. Foto: Bysalt/Wikimedia Commons

• Rohepöördega kaasnev rohepesu on korraga ootuspärane ja paratamatu, nuhtluseks ometi.
• Süsihappegaasi emissiooniga samastatud kliimamuutusel on kõige parem turundusosakond.
• Metanoolitehase rajamise kava sarnaneb paratamatult põlevkivi kasutamise jätkamisega.

Pärnusse planeeritav metanooli «miljarditehas» tundub olevat üsna ootuspärane näide sellest, kuidas ühe kohaliku, reaalse ja konkreetse ökosüsteemi hävitamine maskeeritakse abstraktseks kliimapäästmismeetmeks, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.

See, et ametliku rohepöördega läheb lahti suuremat sorti rohepesu, oli ja on täiesti ilmne. Selline sedastus ei tähenda tingimata misantroopset küünilisust, vaid inimlike ettevõtmiste komplekssuse teadvustamist.

Tihti juhtub mingit sorti rohepesu täiesti pahaaimamatult ja siiralt parimate püüdluste juures. Näiteks tuntud roomaklubilane, sinimajandaja ja ökovisionäär Gunter Pauli, kelle püüdluste siiruses pole vähimatki põhjust kahelda, on tunnistanud, et talle tundusid 1990. aastatel tema toonased ettevõtted ja algatused väga rohelised ning põhinevat ökoloogilisel ärimudelil. Ta tootis ise energiat, hoolitses jäätmete eest, ja kasutas biokütuseid. Ta arvas ise ja arvasid paljud teised, et ta on rohelise majandusmudeli guru.

Siis läks Pauli aga Indoneesiasse, kus sai aru, et palmiõli, mida ta kasutas kui suurepärast biolagunevat toodet, tuleb orangutangide vere ja elupaikade hinnaga. See mees, tuletan meelde, oli ja on praegugi väga mõjukas, aitas korraldada esimesi rahvusvahelisi kliimapaneele ja nii edasi. Praeguseks on ta küll kliimapaneelidesse ja valitsuste koordineerumisvõimesse usu kaotanud (kuid õnneks mitte lootust, vt «Gunter Pauli: tuhandest väikesest sammust saab kokku revolutsioon», PM 28.08).

On täiesti ennustatav, et suure hooga hakatakse kliimat päästma, aga sellega tehakse ökosüsteemide olukorda veelgi hullemaks.

Ei saa eitada ka progressi probleemi teadvustamisel. Vähemalt kliimamuutuse tõsidus on valitsuste tasemel niivõrd levinud, et tehakse plaane selle leevendamiseks. Muidugi need, kes on inimkonna ökoloogilise suurkimbatuse olemusega paremini kursis, teavad väga hästi, et liigne süsihappegaasi emiteerimine ja sellega võrdsustatud kliimasoojenemine on pelgalt üks sümptom liigsest survest, mida inimkond biosfäärile avaldab.

Metanooli molekul on imepisike ja see imbub kergelt isegi läbi naha. Samuti on metanool väga mürgine: umbes 10 milliliitrist piisab pimedaks jäämiseks, alates 30 milliliitrist on see juba tappev. Foto: Wikimedia Commons

Antropoloogilise tõsiasjana võib võtta ka seda, et süsihappegaasi liigsel emiteerimisel ja sellega samastatud kliimamuutusel on kaugelt parim turundusmeeskond kõigist planetaarsetest taluvuspiiridest, mida ületatakse. Nii ongi täiesti ennustatav, et suure hooga hakatakse kliimat päästma, aga sellega tehakse ökosüsteemide olukord veelgi hullemaks. Kõige parem kontrollküsimus iga suure ettevõtmise juures – eriti kui seda teha rohepöörde eesmärkide nimel – oleks: kas see vähendab või suurendab survet ökosüsteemile?

Metanoolitehase puhul on kindel see, et kohalikule ökosüsteemile surve kasvab. See, kas globaalne süsihappegaasi emissioon selle tõttu grammikese jagu langeb, on enam kui kahtlane, sest siiani on igasugused «rohetootmised» ja «taastuvenergeetikad» tulnud vanadele räpastele lisaks, mitte asemele.

Igasuguse kliimakeskse rohepööramisega on suhteliselt lihtne raha teha, seevastu looduse rahule jätmisega on see vist lausa võimatu.

Veel üks põhjus, miks kliimapäästmise sildi all on looduse kahjustamine kerge tulema, on see, et igasuguse kliimakeskse rohepööramisega on suhteliselt lihtne raha teha (eriti kui sellised tegevused on tsentraalselt doteeritud), seevastu looduse rahule jätmisega on see vist lausa võimatu.

Selles mõttes on järjekordne «miljarditehase» vaimustus väga sümptomaatiline. Kliimapäästmise sildi all on plaan hävitada taas üks killuke elurikast loodust ja anda lisapõhjus jätkata üleraiega, hoida raiesurvet üleval. Ausam oleks öelda metanoolitehase kohta, et see on samalaadne tegevus nagu põlevkivi kasutamisega jätkamine – jah, loodusele on see kahjulik, kuid seame majandushuvid sellest ettepoole, küll tulevased põlvkonnad ise vaatavad, kuidas ära elatud saavad.