/nginx/o/2020/06/09/13144062t1h8d06.jpg)
/nginx/o/2024/08/29/16322163t1hdf21.jpg)
- Ülemaailmselt on demokraatiast saamas gerontokraatia.
- Mõttel anda ka lapsele esindaja kaudu hääleõigus on jumet.
- Meie tarbimisusku ühiskond teinud laste kasvatamise liiga kalliks.
Mõttel anda ka lapsele esindaja kaudu hääleõigus on jumet. See oleks õiglane ja aitaks demokraatiat hoida tulevikku vaatavana, kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor, poliitikateadlane Rein Taagepera.
Mõttel anda ka lapsele esindaja kaudu hääleõigus on jumet. Ülemaailmselt on demokraatiast saamas gerontokraatia, vanurivalitsus, selles mõttes, et valijad vananevad. Erakondadele asetab see surve pakkuda rahuldust pigem eakate kui laste vajadustele.
Lapsi kuluks Eestis natuke rohkem ära, sest mõnedelegi meist pakuks nendega jändamine huvi ja lisaks rõõmu. Pealegi tekitab liiga järsk rahvaarvu kahanemine majandusraskusi. Erakonnad jälle ergutavad sisserändu, mis toob teist laadi väljakutseid.
Sisseränd tõuseb vist lähitulevikus, sest mõned maailma piirkonnad voolavad üle ja meie majandus ihaldab rohkem töökäsi, kui omad noored pakuvad. Sellega tõusevad sulandamisraskused, kui ei taha oma keelt kaotada. Kas sisserändajad aitavad Eestis lapsi saada? Vist mitte – nad kohanevad meie poolteiselapse stiiliga. Kui siiski saavad rohkem, küll siis kuuleme kisa, et neid on liiga palju. Hiljemalt 50 aasta pärast aga lõppevad sisserändajad lihtsalt otsa. Maailmast saab Jaapan.
Kas sisserändajad aitavad Eestis lapsi saada? Vist mitte – nad kohanevad meie poolteiselapse stiiliga. Kui siiski saavad rohkem, küll siis kuuleme kisa, et neid on liiga palju.
Aastal 1950 oli Jaapanis laste (0–14 aastat), kasvatamisealiste (15–64) ning eakate (65 ja vanemad) osakaal vastavalt 32, 64 ja neli protsenti. Oli noori, keda eksportida, ja ühe kasvatamisealise valija kohta tuli umbes 0,06 eakat. Aastal 2020 aga oli profiil 12, 58 ja 30 protsenti – eakaid rohkem kui lapsi. Ühe kasvatamisealise valija kohta tuli umbes 0,52 eakat valijat, ja nende arv oli tõusuteel.
Eesti on liikumas samalaadset rada, sest seda teevad kõik riigid. Ainult osa Aafrikat on veel raja alguses, eriti Niger (profiil 49–48–3). Too on varsti ainus piirkond, kust sisserändajaid saaks, ja siis on lõpp ka seal. Peab ise hakkama saama.
Niisiis oleks soovitav, et meil endil sünniks natuke rohkem lapsi. Kui lapsele esindaja kaudu hääleõigus anda, kui palju see aitab lastega perede huvisid esile tõsta ja kui palju see omakorda ergutab rohkem lapsi saama?
Senisteks riiklikeks ergutusteks on olnud lasteabirahad ja vanemapalk. Nende tõhusust on kole raske hinnata. Sündide arv on nende kiuste vähenenud. Küllap oleks ilma nendeta lapsi veelgi pisut vähem, sest kaks võimast tegurit on neist ergutustest üle ratsutanud.
Tarbimisusu ühiskond on teinud laste kasvatamise kalliks. Möödapääsmatuiks vajadusteks on tunnistatud mõndagi, mida minu lapsed omal ajal jõukas Ameerikas ei tundnud.
Esiteks on lastekasvatamise ealiste inimeste arv langenud, tänu erakordselt väikesele sündide arvule 30 aasta eest. Seda me tagantjärele ei muuda. Teiseks on meie tarbimisusu ühiskond teinud laste kasvatamise kalliks.
Möödapääsmatuiks vajadusteks on tunnistatud mõndagi, mida minu lapsed omal ajal jõukas Ameerikas ei tundnud. Ei nautinud ega kannatanud nad nende uute just-nagu-vajaduste all. Väljakutseks vanemaile on nüüd, kuidas osata lastest rohkem rõõmu tunda, samas nende peale vähem kulutades. (Kui laps tahab sinuga rääkida, ära osta end sellest «vabaks», ostes talle kommi!)
Väljakutseks ühiskonnale on, kuidas kahandada üldisi ootusi, et kui sa juba lapse saad, siis võtad omale kohustuse paljudeks väljaminekuteks, mida 50 aasta eest ei peetud kohustuslikeks.
Seistes vastamisi nende kahe ülivõimsa teguriga, on lapse hääleõiguse mõte omal kohal. See rahuldab meie õiglustunnet. Kui hästi läheb, kallutab see natuke ressursse lastega perede poole. See maksab palju vähem kui lasteabirahad ja vanemapalk. Laste arvu määravad teised tegurid.