/nginx/o/2024/08/25/16313083t1h3efe.jpg)
- Saksa avalikkus on palju enam veendunud vajaduses suurendada toetust Ukrainale kui valitsus.
- Bundeswehri arendamine NATO-le lubatud mahus on siiani piisava rahastuseta.
- Olaf Scholzil olid varasemas tööelus rahandusministri ja Hamburgi linnapeana sidemed Venemaaga.
Saksa opositsioonipoliitiku Roderich Kiesewetteri väitel pole Saksamaa idapoliitikas kõiki vajalikke murranguid toimunud ning vanad strateegilised valearusaamad õitsevad Ukraina koleduste kiuste Berliinis edasi.
Inspiratsioon selleks intervjuuks tuli hiljutistest uudistest Saksamaa otsuse kohta vähendada tulevast toetust Ukrainale, aga samuti teie häälekalt Ukrainat toetavatest esinemistest, mille sõnumid kattuvad Ida-Euroopa riikide Ukraina-poliitika põhipunktidega. Kui paljud Saksamaa poliitikud teie vaateid jagavad?
Ukrainat häälekalt toetavaid poliitikuid jääb Saksamaal üha vähemaks. Bundestagis on ehk 200 parlamendiliiget 630st, kes on kindlalt Ukraina toetamise poolt. On äärmiselt keeruline argumenteerida Ukraina püsiva sõjalise toetamise poolt patsifistlikus ühiskonnas, mis on suuresti rahulolev ega soovi mugavustsoonist välja tulla. Ei teadvustata, et kui Venemaa peaks sõja võitma, satuks ohtu kogu meie elukorraldus.
Sõda, mida me näeme, ei ole ainult Venemaa agressioon Ukraina vastu, see on laiem sõda, mida Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea liit (CRINK) peab reeglitepõhise rahvusvahelise korra vastu. Nad püüavad kehtestada multipolaarset maailma, kus ÜRO reeglitepõhine süsteem muutub vaid üheks mitmest konkureerivast mudelist. Ukraina kaitseb seda reeglitepõhist korda Euroopa pinnal.
Milline on Saksamaa elanikkonna toetus Ukraina edasisele abile?
Saksa avalikkus on palju veendunum vajaduses suurendada toetust Ukrainale kui meie valitsus. Oleme võtnud vastu üle miljoni pagulase – 70 protsenti neist on naised ja lapsed, ülejäänud on eakad või meessoost. Saksa ühiskond on valmis aitama, kuid kantsler ei ole pakkunud selgeid juhiseid.
Tema Zeitenwende-kõne oli tema parim kõne, aga see on nüüd minevik, kuna seda pole ellu viima hakatud. Üle Saksamaa on umbes 80 protsenti endiselt Ukraina toetamise poolt, hoolimata valitsuse juhiste puudumisest. Kuid Ida-Saksamaal toetab enamik – 57 protsenti nii Saksi kui ka Tüüringi piirkonnas – föderaalvalitsuse toetuse vähendamist Ukrainale. Meie ühiskonnaga on vaja sel teemal selgemalt ja julgemalt suhelda.
/nginx/o/2024/08/25/16313084t1hf04d.jpg)
Mis hoiab Olaf Scholzi tagasi? Kas talle antakse halba nõu? On küsimus tema isiksuses või varasemas elukogemuses?
Esiteks on tema enda partei SPD sügavalt lõhenenud ning ta sõltub suuresti fraktsioonijuhist Rolf Mützenichist, kes on tõsine patsifist. Mingi osa Scholzi erakonnast evib tänini naiivset ja romantilist vaadet Venemaale, usutakse Egon Bahri vaimus, et Venemaa on Saksamaa kõige olulisem naaber...
Ja seda isegi aastal 2024, isegi pärast seda, kui oleme näinud kõiki neid julmusi rohkem kui 900 päeva kestel?
Jah, see vana Saksa narratiiv püsib endiselt – et riigid Venemaa ja Saksamaa vahel on lihtsalt ajaloo objektid, mitte subjektid, kellel on enesemääramisõigus. Pikalt on usutud, et Saksa inseneriteadus koos Venemaa ressurssidega toob Euroopasse rahu, tasakaalustades Ameerika Ühendriikide mõju.
Teine pidurdav tegur on Scholzi vigane strateegia. Ta väidab, et Ukraina ei tohi kaotada ja Venemaa ei tohi võita. Endise sõjaväelase seisukohalt ei ole see ei sõjaliselt toimiv ega ka eetiliselt õigustatud positsioon, kuna hõlmab massilisi inimohvreid Ukrainas.
Jah, see vana Saksa narratiiv püsib endiselt – et riigid Venemaa ja Saksamaa vahel on lihtsalt ajaloo objektid, mitte subjektid, kellel on enesemääramisõigus.
Kolmas tegur, mis takistab Scholzil täielikult Ukrainat toetamast, on tema tihedad sidemed Venemaaga tema ametiajal Hamburgi linnapeana ja rahandusministrina. 2020. aasta Wirecardi skandaal Saksamaal oli Vene salateenistuse operatsioon, mille eesmärk oli õõnestada usaldust Saksa elanikkonna ja finantsturgude vastu, rahastades samal ajal luureoperatsioone. Tolleaegse rahandusministrina on Scholz osaliselt vastutav Wirecardi skandaali eest ja see küsimus vajab edasist uurimist. Lisaks on vastusurve Saksamaa tööstuselt.
Saksamaa praeguse välispoliitika kolm strateegilist valet
Roderich Kiesewetteri sõnul tugineb liidukantsler Olaf Scholzi Ukraina-poliitika kolmele valele, mida nii SPD kui ka CDU levitasid pärast 1989. aastat, kinnistades need juhtiva narratiivina oma poliitiliste otsuste ja tegevuste õigustamiseks.
Esimene vale on, et Saksamaad ümbritsevad partnerid ja sõbrad ning et see võimaldab Berliinil keskenduda ainult sotsiaalsele sidususele ja määratleda julgeolekut peamiselt sotsiaalse julgeolekuna. See narratiiv võimaldas Saksamaal Bundeswehri alarahastada. Tegelikkuses ei olnud Saksamaa ümbritsetud partnerite ja sõpradega, isegi mitte 1990. aastate lõpus.
Teine valearusaam oli, et Saksamaa võiks rajada oma majandusliku heaolu vabatahtlikult tekitatud sõltuvustele – julgeolekusõltuvusele Ameerika Ühendriikidest, energiasõltuvusele Venemaast ning odavate tarneahelate sõltuvusele Hiinast.
Kolmas väär ettekujutus, mis Saksa välispoliitikat on mõjutanud, on usk, et Venemaaga ja Hiinaga kaubeldes muutuvad need riigid demokraatiateks. Ei muutunud, neist said hoopis diktatuurid ja paariariigid. Saksamaa muutus sõltuvaks autokraatiatest, ja seda mitte ainult majanduslikult.
Milline osa tööstusest avaldab Scholzile survet?
Energeetikasektor, farmaatsiatööstus ja autotööstus, eriti nende sõltuvuse tõttu Hiinast, samuti IT-sektor. Relvatööstus muutis oma mõtteviisi positiivses suunas umbes kümme aastat tagasi.
Enamik inimesi Saksamaal töötab keemia-, auto- ja IT-tööstuses. Nad eelistavad kasumimarginaale Hiinas, selle asemel et tunnistada autokraatliku režiimiga tiheda koostööga kaasnevaid sõltuvusi ja riske.
/nginx/o/2024/08/25/16313087t1h7eb8.jpg)
Kui tihedalt Joe Biden ja Olaf Scholz omavahel Ukraina-poliitikat koordineerivad? Nende seisukohad näivad oluliselt kattuvat?
Joe Biden on alati olnud pühendunud transatlantist. Nüüd, kui ta on ümbritsetud selliste nõuandjatega nagu [CIA juht] William Burns ja [riikliku julgeoleku nõunik] Jake Sullivan, on tal lähikonnas rohkem Venemaale meeldida püüdvaid hääli. Sullivan püüdis isegi sakslasi rahustada, öeldes, et Ameerika Ühendriigid ei tarni kunagi tanke Ukrainale, et Saksamaa võib rahulikult öelda, et «tahaksime tanke tarnida, kuid seni, kuni ameeriklased seda ei tee, ei tee seda ka meie». See oli koordineeritud pingutus. Nõuandjate tasandil olid Valge Maja ja Saksamaa kantsleri büroo tihedas suhtluses.
Näiteks tankide tarnimise küsimuses läksid USA kaitseminister Lloyd Austin ja välisminister Anthony Blinken Sullivanist mööda ning 2023. aasta jaanuaris rahastas Biden 31 Abramsi tarnimist omaenda eelarvest. Samal ajal toimus Eestis oluline areng niinimetatud Tallinna tõotuse näol, mis 11 riigi osalusel tõi vastukaaluna Berliini kõhklustele uut energiat Ukraina sõjalisse toetamisse.
Kuidas seletada jätkuvat romantismi Venemaa suhtes SPD poliitikute seas, eriti arvestades igapäevaseid õudusi, mida me Ukrainas näeme? Kuidas on see võimalik?
Ka minul on raske mõista empaatia puudumist, kuid see nähtus ei ole piiratud ainult SPDga; see eksisteerib ka minu parteis CDUs ja CSUs Baieris. Peaksime arvestama ajaloolist pärandit: 1812. aastal toetas sõjaajaloolane Carl von Clausewitz, kelle teos «Sõjast» on endiselt Saksamaa sõjalise strateegia alus, Napoléoni vastu Vene tsaari. 1917. aastal aitas Saksa keiser sõja ajal Vladimir Leninil rongiga läbi Saksamaa liikuda, mis tõi kaasa Nõukogude Liidu loomise.
Tänutäheks aitas Nõukogude Liit Saksamaal Versailles’ lepingut ja sanktsioone murda, aidates 1920. aastatel välja arendada tanke. Tänapäeva T-90 Armata ja Leopard 2 jagavad esivanemaid sellest ajast.
Lisaks sõlmiti 1922. aastate lõpus Rapallo leping, millele järgnesid Hitleri-Stalini pakt ja Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aastal. Selle taga olid rahvuskonservatiivsed sakslased, kes olid Ameerika- ja läänevastased, kes uskusid, et Saksa inseneriteadus koos Venemaa ressurssidega võib domineerida Euroopa kontinendil.
1930. aastate noored ohvitserid ja ametnikud olid 1970. aastatel 50- ja 60-aastased, kui Saksamaal loodi kahasse Nõukogude Liiduga Mannesmanni gaasijuhtme äri. Need isikud tegutsesid Molotovi-Ribbentropi lepingu vaimus, mis sillutas lühikese tee Nord Stream 1 ja Nord Stream 2 projektideni.
/nginx/o/2024/08/25/16313088t1h45e3.jpg)
Millised on olnud Berliini edusammud Euroopa kaitsekriisi käsitlemisel?
Esiteks, Zeitenwende initsiatiiv on iseenesest mõjutanud mõtteviisi muutumist elanikkonnas, isegi kui valitsus pole seda ellu viinud. Teiseks on Saksamaa vastu võtnud üle miljoni sõjapõgeniku. Negatiivne külg on selle juures, et ainult 20 protsenti neist on tööturul, samas kui Hollandis on see näitaja 70 protsenti ja Poolas töötab 80 protsenti Ukraina põgenikest.
Kolmandaks loob Saksamaa Leedus sõjalise brigaadi, mis ei ole veel piisavalt rahastatud, aga esimest korda hiljutises ajaloos saadab Saksamaa brigaadi lähiriiki, et olla sõjalise konflikti korral eesliinil koos liitlastega. Need on kolm suurt positiivset arengut. Sellegipoolest on selge, et võiksime Ukraina ja Euroopa kaitseks palju rohkem saavutada, kuid see jääb valitsuse poliitilise tahte taha.
Zeitenwende initsiatiiv on iseenesest mõjutanud mõtteviisi muutumist elanikkonnas, isegi kui valitsus pole seda ellu viinud. Ka on Saksamaa vastu võtnud üle miljoni sõjapõgeniku.
Bundestag on teinud valitsusele mitu ettepanekut Ukraina toetuse suurendamiseks, kuid valitsus ei ole kohustatud neid järgima. 2022. aasta aprillis hääletas 586 Saksamaa 733st parlamendiliikmest relvade tarnimise suurendamise, tsiviiltoetuse parandamise, avaliku diplomaatia tõhustamise jne poolt. Siiski kulus aasta rahvusvahelist survet, sealhulgas Ühendriikidelt, enne kui Saksamaa lõpuks nõustus tanke tarnima. Samas keeldume endiselt saatmast pikamaasüsteeme nagu Taurus.
Iga väike positiivne samm on abiks, kuid need sammud on olnud liiga aeglased ja hilised Euroopa suurima majanduse ja maailma kolmanda majanduse kohta.
Kas saaksite palun meenutada Postimehe lugejatele, mida lubati Zeitenwende initsiatiiviga?
Kantsler lubas täisväärtuslikku Bundeswehri, mis suudaks kaitsta riiki ja meie liitlasi. Relvajõud on jäänud sellest hoolimata alarahastatuks. 100 miljardi euro suurune lisaeelarve on juba ammendatud, kusjuures umbes 20 miljardit on kadunud inflatsiooni ja viivituste tõttu. Ülejäänud 80 miljardist on ainult 66 miljardit eraldatud relvastusprogrammidele, ülejäänut kasutatakse igapäevaseks tegevuseks ja Ukraina varustamiseks.
/nginx/o/2024/08/25/16313086t1he449.jpg)
Kas Saksamaa on üldse seadnud kaitsekulutustele pikaajalisi eesmärke?
Scholz on öelnud, et aastaks 2028 suureneb aastane kaitsekulu 52 miljardilt eurolt 80 miljardile eurole. Kuid tema praegustes plaanides pole selleks raha eraldatud ning 2028. aastaks on võimul uus valitsus ja parlament. Scholz on andnud lubaduse tulevikuks, kui ta ei pruugi enam ametis olla, ja seega ei vastuta ta selle raha leidmise eest.
Sellegipoolest on Saksamaal pikaajalised sõjalised kohustused. Oleme NATO-le lubanud välja arendada kolm täielikult varustatud maaväediviisi – esimese aastaks 2025, teise aastaks 2027 ja kolmanda aastaks 2030. Lisaks oleme lubanud anda aastaks 2030 umbes 10 protsenti NATO sõjalisest koguvõimest.
Need kolm diviisi peavad olema täielikult mehitatud. Selle kohustuse täitmiseks vajame palju täiendavaid brigaade.
Praegu on meil ainult kaheksa brigaadi ja neist vaid kolm on lahinguvalmiduses. See tähendab, et vajame märkimisväärseid investeeringuid personali, õppuste, varustuse, koolituse, relvade ja laskemoona jaoks. Scholz on andnud need lubadused meie liitlastele, kuid relvatööstus ei ole veel lepinguid saanud ja rahalisi vahendeid pole eraldatud. Protsess vajab kiirendamist, kuid praegune eelarve arutelu viitab sellele, et ainus viis nende kohustuste täitmiseks on Ukraina toetuse vähendamine, mis ei ole jätkusuutlik lahendus.
Milline on Saksamaa Ukraina abi vähendamise plaanide hetkeseis?
Kasvava poliitilise surve tõttu teatas kantsler 20. augustil, et Ukraina abi ei kärbita, kuid 2025. aastal vähendatakse Ukraina sõjalist toetust Saksa eelarvest siiski poole võrra, nelja miljardi euroni. Ta on lubanud, et puudujäägi katavad Euroopas külmutatud Venemaa varade intressid. Kuid mingeid protseduure nende intresside kasutuselevõtuks pole kehtestatud ega Euroopa Liidu riikide vahel läbi räägitud – mis osa, milline intressimäär, kui palju kellele ja mis eesmärgil.
See on taas üks lubadus, ilma kindla aluse või rahalise katteta. Ja Venemaa külmutatud vahendid kuuluvad ju Ukrainale; see ei ole üldse Saksa jõupingutus.
Kas olete viimastel aastatel kuulnud mingeid Saksamaa-kriitilisi narratiive, mille puhul tunnete, et teie kodumaad on valesti mõistetud?
Ausalt öeldes, ei ole. Usun, et Saksamaa idapoliitika ongi suuresti olnud lihtsalt vale. Saksamaa ei mõistnud piisavalt sügavat umbusaldust, mille tekitas Nord Stream 2, ega tunnistanud Balti riikide, Poola ja isegi Ukraina ohutunnetust. Seda umbusaldust ei ole Saksamaal mõistetud.
Saksamaa idapoliitika ongi suuresti olnud lihtsalt vale. Saksamaa ei mõistnud piisavalt sügavat umbusaldust, mille tekitas Nord Stream 2, ega tunnistanud Balti riikide, Poola ja isegi Ukraina ohutunnetust.
Kui hästi on Saksamaa julgeolekuteenistused valmis vastama Venemaa mõjule oma riigis? Kas seda isegi tajutakse julgeolekuohuna?
Saksamaal on üha rohkem hääli, kes pooldavad kõikehõlmava ohuhinnangu koostamist, mis hõlmaks Iraani, Hiinat, Põhja-Koread ning eriti Venemaad ja Valgevenet ja nende tegevust Saksamaa pinnal. Kuid need hääled on vähemuses. Enamus ei taju hübriidohte piisavalt.
Selle asemel kogub Saksamaal hoogu imelik vastuliikumine. Mõned väidavad, et selle asemel, et keskenduda ohtudega võitlemisele, peaksime keskenduma julgeolekuasutuste jälitustegevuse mahu teadlikule vähendamisele. Minu arvates on see lähenemine põhimõtteliselt ekslik.
Plaanis on teha siiski senisest paremat hübriidohtude teavitust, usun, et teeme selles osas edusamme. Inimesed peavad mõistma SPD ja CDU peakorterite rünnakuid Venemaa poolt, küberrünnakuid, spionaaži, rahapesu, Wirecardi skandaali.
Peame suurendama oma luureteenistuste võimekust, et meie julgeolekuasutused muutuksid võimsamaks ja sõltuksid vähem välispartnerite infost. Meie julgeolekuasutuste nõrkus seisneb nende liigses sõltuvuses välispartneritest. Kui usaldus Saksamaa vastu väheneb, ei pruugi me saada vajalikku teavet.
/nginx/o/2024/08/25/16313085t1h869e.jpg)
Pean küsima ka mõnede hiljutiste kuulujuttude kohta, mis puudutavad Saksamaad. Üks neist puudutab Nord Streami uurimist, mida viib läbi Saksamaa prokuratuur. On spekuleeritud, et Berliin lekitas paari nädala eest teavet meediale selle uurimise kohta koos vihjetega tulevaste kärbete kohta Saksamaa abis Ukrainale. Kas seda võib pidada orkestreeritud poliitiliseks jõudemonstratsiooniks Kiievi suhtes?
Ausalt öeldes jagan seda kahtlust, sest me nägime midagi sarnast aasta tagasi, kui Tauruse tarnete arutelu ajal kerkisid esile uudised Andromeda operatsiooni ja Ukraina osaluse kohta. Saksamaal on poliitilisi jõude, kes püüavad teha Ukrainast patuoina, otsides ettekäänet toetuse vähendamiseks ja Ukraina usalduse õõnestamiseks. See rühm avaldab Ukrainale vaikselt survet, et lepitaks kokku Minsk 3 laadses lahenduses.
Mis konkreetset uurimist ennast puudutab, siis peame ära ootama, kuni peaprokurör oma uurimise lõpetab. See võibki siiski olla n-ö vale lipu operatsioon, Venemaa kaastöötajate tegu. Enne uurimise lõppu ei välistaks ma ühtegi võimalust.
Roderich Kiesewetter (60)
/nginx/o/2024/08/25/16313089t1h6f5f.jpg)
Saksa juhtiva opositsioonipartei CDU liige, üks häälekamaid Ukraina võidule aitamise toetajaid.
Alates 2009. aastast Bundestagi liige Aalen-Heidenheimi valimisringkonnast. Alates 2014. aastast on ta olnud CDU/CSU fraktsiooni välisasjade esindaja ja parlamendi luureasutuste järelevalve komisjoni aseesimees.
Õppinud majandust Münchenis ja Austinis.
Endine Bundeswehri kindralstaabi ohvitser, erukolonel. Teeninud ligi 30 aastat Saksa relvajõududes ning osalenud välisoperatsioonidel. Aastatel 2006–2009 teenis NATO sõjalises peakorteris Monsis.
Aastal 2022 valiti ta Bundestagi kriisiennetuse eestkõnelejaks.