Värske kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ehmatas kõiki ökoloogiliselt haritud inimesi plaaniga anda roheline tuli puuistandustele ehk avada võimalus elurikkuse suuremahuliseks kahjustamiseks olukorras, mis on niigi kriitiline. Sellest on juba palju kirjutatud, ja põhjusega. Aga ma tahaks rääkida teisest õnnetusest, mida see seaduseelnõu ähvardab põlistada – vesinikuenergeetika, nn rohelise vesiniku laialdase kasutuselevõtu.

Olen minagi vesinikku uskunud!

Mu lapsepõlve suur autoriteet, kirjanik Jules Verne’i «Saladusliku saare» insener Cyrus Smith kinnitas: «Jah, mu sõbrad, ma usun, et ühel päeval kasutatakse vett kütteainena, et vesinik ja hapnik, mis kuuluvad vee koosseisu, moodustavad – kas koos või eraldi – ammendamatu soojuse ja valguse allika, veel palju võimsama, kui seda on kivisüsi.»