MIHKEL KUNNUS ⟩ Vesinik on rohepöördes ränk probleem, mitte lahendus

Moodne tsivilisatsioon toetub muu hulgas ammoniaagile ja selle sünteesimiseks läheb vaja väga suures koguses vesinikku. Foto: Artur Kuus

Usk, et vesinikutehnoloogiad on tulevikutehnoloogiad, ulatub 19. sajandisse. Aga see ei ole koht, kus ironiseerida või manada näole üleolev haritlastülpimus. Vesinikutehnoloogias ongi olnud suuri arenguid ja vesinikutehnoloogiate arenguta poleks toimunud ka inimkonna pöörast kasvu 20. sajandil.

Üks mastaapsemate tagajärgedega läinud aastasaja teaduslikke läbimurdeid oli Haber-Boschi meetodi välja töötamine. See on menetlus õhulämmastikust ammoniaagi saamiseks, ning seda saadakse vesiniku ja lämmastiku katalüütilisel kokkupressimisel. Sellele protsessile toetub kogu sünteetilise lämmastikväetise tootmine ehk miski, milleta oleks täiesti võimatu kogu tänapäeva tööstuslik põllumajandus. Ammoniaak pole mõistagi ainult väetise tooraine, aga julgelt kolm neljandikku maailma ammoniaagist läheb väetisetööstusesse.

Vesiniku tootmisel eraldub rohkem süsihappegaasi kui kogu lennundussektoris.