MARTIN EHALA ⟩ «Mis meist saab?»

Vaja on uskuda, et püsisuhe on võimalik ning minna õue ja suhelda reaalsete inimestega reaalses maailmas. Kaader filmist «Viimne reliikvia». Foto: Kuvatõmmis

• Kiire internetiga nutiseadmed on reaalseks ohuks laste ja teismeliste vaimsele tervisele.
• Tüdrukud ja poisid satuvad sõltuvusse eri asjadest ega suuda suhelda omavahel.
• Paarisuhte probleem on siiski sügavam, see võrsub ühiskonna väärtussüsteemist.

Täiskasvanute ulja digivaimustuse tõttu on paljude noorte mõttemaailm suureks saades juba nii sassis, et nad ei ole võimelised looma rahuldust pakkuvaid paarisuhteid, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.

Käisin lapselastega Proto avastustehases, ning märkasin, et vaatamata teravmeelsetele atraktsioonidele istus osa tüdrukuid siiski seina ääres pinkidel ja vahtis oma nutiekraane. See tundus üsna loomulik, vähemalt ei olnud keegi läheduses olnud täiskasvanuist häiritud.

Küllap oleks suhtumine teine, kui need varateismelised istunuks seal narkojoobes, pilk sissepoole suunatud, kehad apaatselt lõtvunud. Siis saaks kõik aru, et meil on tõsine probleem.

Mõnes asjas on Eesti küll täiesti digi-idiootne riik. Nii pimedat vaimustust ei kohta vist kuskil mujal maailmas.

Nutisõltuvuse osas aga leidis hiljaaegu haridusministeerium, et nad ei hakka koolides narkootikumide pruukimist – vabandust – nutitelefonide kasutamist keelustama, sest «kui tahta digipädevate inimestega ühiskonda, siis ei saa rääkida lauskeeldudest». Kuigi Prantsusmaa keelustas nutitelefonid koolides juba 2018. aastal ja vahepeal on seda teinud veel mitu Euroopa riiki.

Mõnes asjas on Eesti küll täiesti digi-idiootne riik. Nii pimedat vaimustust ei kohta vist kuskil mujal maailmas. Aga isegi kui meil on maailma parim digi-ID, leiavad valitsejad, et pornosaitidel reaalse vanusekontrolli kehtestamine ei ole teostatav.

Nuti- ja pornosõltuvus on aga kaks keskset pahet, mis on hävitanud 21. sajandil sündinud noorte vaimse tervise. Tütarlapsed satuvad sõltuvusse edevuse laadast sotsiaalmeedias, poisid kurnavad end puberteedi algusest porno peale masturbeerides.

Kõik see võib tunduda tühine moraliseerimine neile liberaalsetele täiskasvanuile, kes kasvasid üles enne kiire interneti kolimist nutitelefonidesse. Nende kriitilistel kasvuaastatel seda hukatuslikku ahvatlust ei olnud. Ja nii neile tundubki, et selle keelustamine on vaat et stalinistlik sõnavabaduse piiramine. Paraku nad eksivad rängalt.

Piiramatu internetikasutus õrnas eas on viinud selleni, et paljude noorte mõttemaailm on nii sassis, et nad ei ole enam võimelised looma rahuldust pakkuvaid paarisuhteid. Selle seletamiseks on feministid leidnud segi omaette mõiste – heterofatalism – tunne, et kõik heterosuhted toovad kaasa vaid pettumust ja on juba ette määratud läbikukkumisele.

Tänases Fookuses arutab viis Postimehe arvamusautorit heterofatalismi olemuse ja põhjuste üle. Nad ei ole diplomeeritud psühholoogid ega teadlased, vaid tundliku ühiskondliku närviga kodanikud. Nende järeldused on vägagi mõtlemapanevad: probleemi tuum on väärtustes ja hoiakutes.

Paarisuhte ja perekonna kriis on palju sügavama moraalse ja maailmavaatelise sisuga – see võrsub naudingukesksest ja üksikisiku vabadust ülimaks pidavast väärtussüstemist.

Küllap on üht-teist võimalik parandada enesedistsipliiniga – minna õue ja suhelda reaalsete inimestega reaalses maailmas. Uskuda, et õnnelik püsisuhe on siiski võimalik. Loobuda ebarealistlikest ootustest ja oma ego upitamisest. Hoida ja arendada oma suhet, tülitseda ja leppida, õppida teineteist tundma ja kasvada kokku.

Kuid nende lood toovad välja ka selle, et paarisuhte ja perekonna kriis on palju sügavama moraalse ja maailmavaatelise sisuga – see võrsub kogu meie naudingukesksest ja üksikisiku vabadust ülimaks pidavast väärtussüstemist. Sellest on paarikaupa väga raske välja astuda, vaja on murrangulist väärtuste muutust kogu ühiskonnas. Meeleparandust, nagu ütleb Varro Vooglaid.

«Ei tea,» vastas Gabriel.