LORETTA KRUUSIMÄE ⟩ Sotsiaalmeedia on heterofatalismi kütus

Loretta Kruusimäe Foto: Madis Veltman

• Sotsiaalmeedia on loonud ebarealistliku kujutluse ideaalsest paarisuhtest.
• Internetifoorumites on võõrad inimesed varmad julgustama suhet lõpetama.
• Heterofatalismi aitaks leevendada tagasitulek reaalsesse ellu.

Viimane koht, kust inimene oma suhteprobleemide kohta nõu peaks küsima, on internetifoorumid. Seal köetakse üles vaid ebarealistlikke nõudmisi partneri suhtes, kirjutab Loretta Kruusimäe.

Mina kui puudega inimene veedan väga palju aega internetiavarustes. Ma ajan seal oma igapäevaasju, otsin meelelahutust ning vahel jäävad silma ka kurvad nähtused. Näiteks heteroseksuaalse suhte mahakandmine.

Minu meelest on üks sotsiaalmeedia kõige kurvemaid külgi see, kui palju tuge ja nõu küsitakse ja antakse mitmesugustes internetigruppides. See ei olegi võib-olla alati halb, aga niipalju kui mulle on silma jäänud, sünnib sealt pigem kahju. Eriti just suhteteemadel.

Sotsiaalmeedia loob illusiooni sellest, milline on üks ideaalne heteroseksuaalne paarisuhe. Tihti on need ideaalid ka feminismi poole kaldu.

Tavaliselt tuleb sotsiaalmeediasse kurtma pigem naispool. Ta jagab väga kaudselt ja ühepoolselt mingit lugu või probleemi ning tihti on sekunditega arvukad «toetajad» kohal. Soovitatakse mees kohe maha jätta, öeldakse, et naine väärib parimat.

Tegelikult on need ju täiesti võõrad inimesed, aga paljud noored leiavad, et just grupipostituse kommentaarium on parim koht adekvaatse nõu saamiseks. Nii visataksegi pikemalt kaalumata oma paarisuhe nurka ning jäädakse ootama midagi paremat. Mis on aga see parem?

Sotsiaalmeedia loob ka illusiooni sellest, milline on üks ideaalne heteroseksuaalne paarisuhe. Tihti on need ideaalid ka feminismi poole kaldu. Palju rõhku on sellel, milline peab just olema meespool, kuidas käituma või olema. Nii tekibki paljudel noortel arusaam, et kuna nende suhe pole selline, siis see pole «õige» või hea ning sellisel suhtel polegi mõtet.

Ideaalset suhtevõrrandit pole aga ju olemas. Igaüks peab leidma, mis talle sobib, ning vahel ongi sellest raske kohe aru saada.

Mina olen juba aastaid heteroseksuaalses paarisuhtes. Me iga päev kasvame ja areneme koos. Muidugi ehk vahel laseme end välisest liigselt mõjutada, kuid üldjuhul käime ikka oma rada. Meist kumbki ei tunne, et me peame kuidagi kindlalt olema.

Enesearmastus on hea, kuid sotsiaalmeedia võib enesehinnangut liigselt upitada. Internetis kohtab ju väga palju selliseid loosungeid, et «ära lepi vähemaga», «sa väärid paremat» või näiteks «ta ei vääri sind». Jällegi, tavaliselt julgustavad need loosungid nõudlikkusele pigem naisi.

Heteroseksuaalset suhet on väga raske luua, kui üks pool on oma lati pilvede kõrgusele seadnud. Teine pool siis ka isegi ei püüa sinnani küündida ning lööb käega.

Naised justkui vääriksid enda kõrvale vaid mingit imelist olendit, keda lihtsalt ei eksisteerigi. Selge see, et heteroseksuaalset suhet on väga raske luua, kui üks pool on oma lati pilvede kõrgusele seadnud. Teine pool siis ka isegi ei püüa sinnani küündida ning lööb käega.

Rohkem võiks õppida ka negatiivsetest näidetest. Kui noore inimese peres või tutvusringkonnas on suhteprobleeme, võiks ju mõelda, mida tema saaks paremini teha, mitte massihüsteerias paarisuhe kui selline üldse mutta trampida. Paljud pered purunevad, selles ei ole tegelikult mitte midagi uut. Veel paarkümmend aastat tagasi lihtsalt ei olnud kellelgi sekunditega tuhandeid nõuandjaid ja ideoloogiate levitajaid. Asju võeti rahulikumalt ning tõsisemalt.

Heterofatalismi aitaks leevendada tagasitulek reaalsesse ellu. Arusaam, et millegi olematu poole püüdlemine ei tee meid kuidagi õnnelikumaks. Elu on täis ebaõnnestumisi, kuid ka võite.