URMAS TARTES Omavahel kisklevad inimkarjad jäävad elukeskkonna hoidmisel hätta (7)

Urmas Tartes
, loodusteadlane
Copy
Hapet pritsivad laanekuklased: sipelgate kollektiivkaitse. Niimoodi võtab sipelgate kari vastu võimalikku ohtu. Ka kolooniatevahelised sõjad olid juba sipelgate maailmas.
Hapet pritsivad laanekuklased: sipelgate kollektiivkaitse. Niimoodi võtab sipelgate kari vastu võimalikku ohtu. Ka kolooniatevahelised sõjad olid juba sipelgate maailmas. Foto: Urmas Tartes

Inimene on evolutsiooniliselt karjaloom, kellele on sügavalt omane afektiivne eristus oma ja võõra karja vahel. Nii maailmareligioonid kui ka inimõiguste ülddeklaratsioon on püüdnud seda kalduvust pärssida. See puutub ka ökoloogilisse kriisi: mida rohkem inimkarjade vahel kembeldakse, seda keerulisemaks läheb meie kõigi elukeskkonna hoidmine, kirjutab loodusteadlane Urmas Tartes.

Sina ei tohi tappa! Tapmiskeelu leiame piiblist, koraanist, budismi tõotustes ja tõenäoliselt kõikide maailma kultuuride kirja pandud või kirjutamata käitumisjuhistest. 1948. aastal võeti ÜRO Peaassambleel vastu inimõiguste deklaratsioon, milles kokku lepitud põhimõtted, sh õigus elule, on tunnustatud kõikide ÜRO liikmesriikide ehk praktiliselt kogu inimkonna poolt.

Tundub, nagu inimelu pühaks pidamine peaks olema üldine, universaalne ja õige põhimõte. Tõenäoliselt oli sellekohane käitumistava olemas juba inimliigi tekkimisel. Kui sellest põhimõttest tõesti kinni peetaks, puuduksid maailmas otsene ja kaudne vägivald teiste inimeste suhtes, poleks ka sõdasid. Ometi on aegade algusest inimesed üksteise suhtes ühel või teisel moel vägivalda rakendanud ja sõdu pidanud.

Tagasi üles