MIHKEL KUNNUS ⟩ Saagem vaimult vähemalt tervekski, kui suureks ei saa

Fookuse «Inimese ja looduse» toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Margus Ansu

Kultuurilised sättumused ja riiklik poliitika käsikäes tabudeni juurdunud ühiskondliku inertsusega on lasknud välja kujuneda erakordselt kehval narkopoliitikal. See laseb korraga hävitada elusid ja perekondi ning koormab meditsiinisüsteemi, ent takistab vaimse tervise parandamist ja kohanemist ökoloogilis-klimaatilis-demograafilise komplekskriisiga, kus juba otsapidi oleme, leiab toimetaja Mihkel Kunnus.

«Narkootikum» on üks eriliselt õnnetu ja traagiliselt eksitava tähendusväljaga sõnake. Selle ainus voorus on see, et eestikeelne vaste on keelelisel tasandil väga täpne – uimasti. Sisult aga väga eksitav.

Kõnekeeles tähistab «narkootikum» ehk «uimasti» enam-vähem kõiki keelatud psühhoaktiivseid aineid. Suur häda on aga selles, et sugugi mitte kõik psühhoaktiivsed ained pole keelatud, ning mõned, mis on keelatud, pole kohe kuidagi uimastid selle sõna otseses tähendus. On lausa vastupidi ergutid, või sootuks midagi muud. Meil viimasel ajal palju kõneainet tekitanud kokaiin on võimas erguti, aga, näe, ikka on mingi juriidilis-etümoloogilise taaga tõttu «uimasti», tähistaja on sisu vastand ehk lausa täpselt vale.