KATRIN LAUR ⟩ Eurooplaseks olemise võlu ja valu

Euroopal pole islamismile vastuseismiseks ideoloogiat. Pildil kunstnik Burak Delieri 2005. aasta teos naisest, kes kannab Euroopa Liidu lipust tehtud hidžaab​i. Foto: Fatih Saribas

Eestil ei ole Euroopale alternatiivi, kuid keskvõimu bürokraatiale tuleb seista vastu. Paraku on Eesti saadikud Euroopa parlamendis pigem Brüsseli esindajad Eestis kui Eesti esindajad Brüsselis, kirjutab kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur.

Kakskümmend aastat tagasi kirjutasin ma selle loo pealkirjaga samanimelise arvamusloo. See ilmus 6. septembril 2003, mõni päev enne Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletust. Elasin siis Saksamaal ja olin seal elanud alates 1982. aastast, tundsin «vana Euroopat» juba hästi.

Ma ei oleks saanud anda eestlastele nõu, kas astuda või mitte astuda Euroopa Liitu, ma sain kirjutada asjadest, mida ehk Eestis silmas ei osatud pidada. Mõni asi neist on kahjuks liigagi tõeks osutunud. Näiteks see, mis ma demokraatia kohta kirjutasin: «See demokraatia, mis tulevases superriigis nimega «Euroopa» valitsema hakkab, võib olla üsna erinev sellest, mida me praegu demokraatia nime all tunneme. Võibolla sarnaneb see rohkem Hiina mudeliga.» Artikli lõpetasin prohvetlikult: «Kui aga Brüsseli ametnikel õnnestub kõik «keskmise» peale reglementeerida, siis Euroopat enam ei ole.»