MIHKEL KUNNUS ⟩ Kas tõesti peab kodanik riigile tema oma seadusi meelde tuletama?

Eesti kultuuri tüvitekstis on kohtu kaudu tõe ja õiguse tagaajamine väga mõjukas teema. Kaader A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse»  avaosa alusel valminud samanimelisest mängufilmist (2019). Foto: Allfilm

Vabaühenduste ja kodanikuaktiivsuse normaalne funktsioon on probleemide teadvustamine ja seadusloomele sisendi andmine, mitte riigiasutustele seaduste meeldetuletamine ja nendega kohtus käimine, leiab toimetaja Mihkel Kunnus.

Tänane Fookus illustreerib ühest keskkonnakaitselisest nurgakesest väga häirivat sotsiaalset megatrendi – usaldamatuse kasvu riigiinstitutsioonide vastu. Sellest on kirjutatud palju ja õigusega ning peabki, sest see on väga tähtis asi.

Kuid ma rõhutaks siin eriliselt positiivset aspekti. Nimelt seda, et kuigi on mitmes mõttes väga pentsik ja kummastav, et riigiinstitutsioone on vaja kohtusse anda (sest nad sooritavad rikkumisi! Neid ei saa usaldada!), siis positiivne on see, et õigusriik toimib vähemasti selles mõttes, et riigiinstitutsioone on võimalik kohtus võita ja võidetaksegi (riigiinstitutsiooni nimega kohtusüsteem saab usaldada).