/nginx/o/2022/02/01/14339912t1h56b2.jpg)
/nginx/o/2024/05/27/16102178t1h792c.jpg)
- NATO-sisene koormajagamine peaks olema piiririikide suhtes õiglasem, liitlaste abi peab suurenema.
- Eesti diplomaadid peaksid Lääne-Euroopa riikideni viima teadmise, et nende maade kaitse algab siit.
- Siin paiknevatel NATO üksustel pole piisavalt personali, relvi ega moona, et Eestit kaitsta.
Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem teeb riigikaitsele raha küsides seda, mis on sõjaväejuhtkonna kohus. Kindlasti on tarvis laskemoona. Kindel on aga ka see, et Eesti-taolisel rinderiigil ei ole kunagi piisavalt raha, et suuta oma piiridel kaitsta kogu läänekeskset rahvusvahelist korda. Vaja on põhimõttelist arusaamade muutust ning selle saavutamiseks senisest tunduvalt ambitsioonikamat diplomaatiat, kirjutab ajaloolane Kaarel Piirimäe.
Poliitikutele kaitseväe võimelünki tutvustades ja ressursse juurde küsides teeb kindral Martin Herem oma tööd. Võib olla kindel, et vajadused on läbi analüüsitud. Küllap on arutatud ka peamiste liitlaste, eriti brittide ja ameeriklastega, kes tugevdavad tehnika ja elavjõuga juba praegu läänemaailma piiri.
Enne valimisi ei soovi aga ükski poliitik välja öelda, et Eestil selliseid summasid ei ole. Ja ei peagi olema, sest Eesti-taoline väikeriik ei peakski oma piire kaitstes kaitsma kogu läänemaailma ning reeglitele toetuvat rahvusvahelist korda. See oleks sama, kui kohustada Kieli kaitsma üksi Saksamaad või panna Nebraskale vastutus kogu Ameerika Ühendriikide julgeoleku eest.
NATO praegune kaitsepoliitika on ajale jalgu jäänud. Pärast NATO laienemist valitses arvamus, et Vahe-Euroopa kaitsmiseks piisab tuumaheidutusest. Halvima stsenaariumi korral, kui agressor on tunginud näiteks Narva, koondab NATO oma jõud ning lööb vaenlase tagasi.
Plaan peegeldas ajaloo lõpu järgse läänemaailma strateegilise mõtlemisvõime surma, sest loomulikult oleks agressor eskaleerinud ja ähvardanud tuumasõjaga, mille järel oleks konflikt külmutatud ning tunnistatud territooriumi (Narva) kaotust. Õnneks sai NATO veast aru ja otsustas sissetungijale vastu hakata NATO välispiiril, umbes sama moodi kui Rooma impeerium kaitses oma piire barbarite sissetungi eest.
Eestis on liiga vähe NATOt
Selle asemel, et koondada idapiirile küllaldaselt võimeid, on siin aga vaid käputäis sõdureid. Tagatipuks ei ole NATO vägedel, millest enamiku moodustavad meie oma viimase piirini pingutatud üksused, piisavalt ei tehnikat ega laskemoona. Eesti on sunnitud oma piiratud ressurssidega seda suurtes kogustes ostma.
Tegelikult võiks Eesti piirduda seniste riigikaitsekuludega ja pikemas perspektiivis neid isegi langetada NATOs kokku lepitud tasemele. Eesti ei peaks vaesuma selle pärast, et ülejäänud Lääs saaks elada turvaliselt ja nautida reeglitepõhise rahvusvahelise korra hüvesid.
Eesti ei peaks vaesuma selle pärast, et ülejäänud Lääs saaks elada turvaliselt ja nautida reeglitepõhise rahvusvahelise korra hüvesid.
Vaadates ajaloos kaugemale tagasi, siis muidugi on aastasadu eeldatud, et tsivilisatsiooni piirialadel asuvad kauged ja armetud provintsid, mis on alatasa korduvate sõdade tallermaaks. Realistid nimetavad neid enesestmõistetavalt puhveraladeks, kus vaenujalal suurriigid ja impeeriumid võitlevad ülemvõimu pärast. Vana-Liivimaa langes sellesse rolli 16. sajandil. Järgnes 150 aastat sõdu, kuni tsaaririik kehtestas Russki miri, mis kestis 200 aastat.
Esimene maailmasõda tähistas murrangut, kui impeeriumite varemetele püüti rajada õiglasemat ja demokraatlikumat rahvusriikide süsteemi. See ei jäänud püsima rohkem kui kaheks aastakümneks, sest Lääs ei olnud valmis uue Euroopa julgeolekut sõjaliselt tagama.
/nginx/o/2024/05/27/16102181t1h8154.jpg)
Alles 1990. aastatel hakati mõistma, et Lääne enda julgeolek ja maailmakorra püsimine sõltub muuhulgas Vahe-Euroopast. Asuti sovetliku rahu ja «rahvaste sõpruse mõjusfääri» kuulunud riike integreerima lääne-kesksesse rahvusvahelisse süsteemi.
Kui 1939. aastal garanteerisid britid Poola julgeolekut, olles tegelikult võimetu Poola heaks midagi tegema, on Ühendkuningriik praegu oma vägedega Eesti territooriumil ja valmis kaitsma lääne-keskset maailmakorda seal, kus seda ohustatakse. USA, mis 1939. aastal näis arvavat, et ülejäänud maailm ei puutu üldse temasse, on samuti kohal. Kuid USA tahet mängida Euroopa politseinikku õõnestab paljude liitlaste ikka veel jätkuv ajaloo-järgne unelaadne olek. Pole siis imestada, et ameeriklased kõhklevad hoolimata sellest, et praeguse korra püsimisest võidavad just nemad kõige enam.
Geograafia-loterii ebaõiglased tulemused
Eesti diplomaatia on teinud head tööd, selgitades, kui tähtis on ära hoida Venemaa võit Ukraina sõjas. Nüüd tuleks aga olla ambitsioonikam ja selgitada, et rahvusvahelise korra kaitsmine algab Eesti piiril täpselt samamoodi, nagu Rooma kaitsmine algas Hadrianuse müüril ja Ida-Aasia julgeolek Taiwanist.
Pole õiglane, et rahu ja majandusliku õitsengu maksavad kinni rindejoonel asuvad maad. Samal ajal võivad geograafia-loteriil õnnelikumad, nagu Saksamaa või Belgia, rääkimata Iirimaast või Islandist, võtta välja rahudividendi. Kui ateenlased tõdesid meloslastele, et «tugevad saadavad korda, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad», siis praegusaja liberaalse Lääne kollektiivse kaitse võiks võtta kokku sõnadega «südamaa lüpsab kui palju jaksab, ja ääremaa maksab kui palju vaja».
Me ei peaks kartma välja ütelda, et Gerhard Schröderi poliitika 2000. aastatel oli oma küünilisuses hullem kui Neville Chamberlaini lepituspoliitika 1930. aastatel.
Olukord on seda küünilisem, kui meenutada, et praeguse olukorra põhjustas Lääs ise, nuumates aastakümneid Venemaa riigieelarvet ja rahastades Vladimir Putini sõjamasinat. Sama on tehtud ja tehakse jätkuvalt Hiinaga. NATO 1.0 loogika järgi peame kulud kandma meie, kes me olime algusest peale selle poliitika vastu.
Me ei peaks kartma välja ütelda, et näiteks Gerhard Schröderi poliitika 2000. aastatel oli oma küünilisuses hullem kui Neville Chamberlaini lepituspoliitika 1930. aastatel. Chamberlainil ei olnud jõudu, et toime tulla korraga nii Jaapani, Itaalia kui ka Saksamaaga, samas kui Venemaa lepitamist kannustas peamiselt omakasu. Võiksime õppida president Lennart Merilt, kes Jaltale viidates vajutas häbistamisdiplomaatia nuppudele sageli ja küllalt edukalt.
Artikkel 3 pole mõeldud piiririikidele
NATO senine loogika, mille järgi liikmesriigid Põhja-Atlandi lepingu 3. artiklile toetudes investeerivad omaenda relvajõududesse, et seeläbi toetada kollektiivset kaitset, on ajast ja arust. Riikidel nagu Saksamaa on suuri raskusi kaitseeelarve kasvatamisega, sest end nii tehniliselt kui ka mõtteviisilt desarmeerinud riigil ei ole võimekust sõjaväge vajalikus mahus kasvatada. Niikuinii ei tea keegi, kas Saksa armee üldse enam sõdida oskabki.
Paljudel teistel, eriti neutraalsetel riikidel, ei ole kavatsuski rahu eest midagi maksta. Aga miks peakski arendama sõjalist infrastruktuuri näiteks Hollandis, mis ei asu läänemaailma rindejoonel ja mille võimekusest oleks niikuinii vähe kasu, isegi arvestades tänapäeva sõjatehnika suuremat mobiilsust? Suur osa investeeringutest suunatakse niikuinii infrastruktuuri, mis oleks puhas raha raiskamine. Rooma samuti ei koondanud leegione Rooma, vaid provintsidesse, et tõrjuda barbareid seal, kus nad asusid.
Oleme tunnistajaks Eesti muutumisele sõjaliseks kaitsevalliks, omamoodi bastioniks või cordon sanitaire’iks, millest unistasid mõned sõdadevahelise aja strateegid, aga mis tollal jäi kõigest utoopiaks.
Eesti ei peaks tõstma sõjalisi kulutusi, kuid ammugi ei peaks kärpima diplomaatiat. Just praegu peaksime pingutama eriti palju, et selgitada liitlastele kaitsepoliitika aluspõhimõtteid, mis vastaksid tänapäeva nõuetele. NATO 2.0 oleks organisatsioon, kus kõik maksaksid võrdselt, kuid raha eraldataks esmajoones kollektiivsele kaitsele ja eeskätt seal, kus seda tegelikult vaja läheb.
Laskemoona ostmine kiiremas korras Eestile on vähim, mida NATO 2.0 peaks tegema. Veel parem, kui mõtteviisi võtaks omaks laiendatud lääs tervikuna, kaasates ka Jaapani, Austraalia, Iisraeli ning paljud teised, neutraalsed sealhulgas.
/nginx/o/2024/05/27/16102180t1h643c.jpg)
Oleme tunnistajaks Eesti muutumisele sõjaliseks kaitsevalliks, omamoodi bastioniks või cordon sanitaire’iks, millest unistasid mõned sõdadevahelise aja strateegid, aga mis tollal jäi kõigest utoopiaks. Paraku toob läänemaailma uus strateegia ehk NATO 2.0 kaasa kaitserajatiste ehitamise, kasarmud ning laienevad harjutusväljad, mis loomulikult on Eesti elanikele suur koormis sarnaselt koormistele, mida Rooma riik pani oma piiriäärsetele provintsidele, et kaitsta end barbarite eest.
Selleks, et kannatajaks ei jääks Eesti elanik, ongi vaja juurutada täiesti uusi kollektiivse kaitse põhimõtteid. Enne, kui pole arusaama, et Eestit kaitstes kaitstakse kogu läänemaailma ja reeglitepõhist rahvusvahelist korda, ei saa pidada ka vahe-Euroopa ja tulevikus Ukraina integreerimist Läände lõpule viiduks.