Eesti valitsus ja riigikogu võtavad üha rohkem vastu põhiõigusi piiravaid otsuseid, millel on seni olnud üheselt arusaadav ja põhjendatud eesmärk: kaitsta end Venemaa agressiivsete hübriidrünnete eest ning toetada Ukrainat sõjas. Eesti demokraatia huvides on, et nimetaksime asju õigete nimedega ja märkaksime ka oma hübriidsõja üle tsiviilkontrolli teha, leiab toimetaja Meelis Oidsalu.

Hübriidsõda on miski, mille viljelejana nähakse reeglina oma vaenlast, pärast 2014. aasta Krimmi hõivamist «roheliste mehikeste» poolt on seda seostatud valdavalt Venemaa, aga ka Hiina, Iraani, Põhja-Korea ja teiste nn kurjuse telje riikidega. Demokraatiad on olnud tõrksad kõnelema enda hübriidsõja operatsioonidest ja võimetest. Ometi on nii formaalselt kui ka sisuliselt korrektne väita, et demokraatlik maailm – sh Eesti – peab juba pikemat aega hübriidsõda või on selles vähemalt kaitsva poolena aktiivne osaline.

Külm sõda andis meie liitlastele küllaldase hübriidsõja karastuse ja kogemuse. Ameerika Ühendriikide kohta pole vist alusetu öelda, et nad muutusid nii mõnelgi korral liigselt oma vaenlase nägu. Hegemoon liialdas võimuga ja seda mitte alati kõige õilsamatel eesmärkidel.

Kommentaarid
Copy