JAAK-KRISTIAN SUTT ⟩ Tegelikkuse eitamise ja tehnoutopismi vahel polariseeruv kliimapoliitika vajab realistlikku ülevaatamist

Praegust intensiivpõllumajandamist on tõesti keeruline klapitada ökoloogilise jätkusuutlikuse ja elurikkuse ideedega. Prantsuse põllumees traktoriga monokultuuriväljal. Foto: PASCAL ROSSIGNOL/REUTERS/Scanpix

Kliimaringkondadel tuleb teha paremat selgitustööd, sest rahulolematus kliimapoliitikaga kasvab mõlemal tiival – nii nende seas, kes süüdistavad kliimateadust ja -poliitikat lähtumises juba vananenud ja liialt optimistlikest prognoosidest, kui ka nende seas, kes leiavad, et kliimaohtudega liialdatakse ja tehakse tihti ka meelevaldseid järeldusi, kirjutab keskkonnatrendide vaatleja Jaak-Kristian Sutt.

Asun ilma pikema sissejuhatuseta asja kallale, alustades tunnustatud keskkonnateadlase ja energiaeksperdi Václav Smili esseest, mis ilmus investeerimispanga J.P. Morgan iga-aastases energiaülevaates. Selles analüüsib ta võimalust jõuda maailmas sajandi keskpaigaks süsinikuneutraalsuseni. Teadlane peab seda väga vähetõenäoliseks.

​Smil tuletab meile meelde, et kulunud on juba üle poole ajast, mis jääb 1997. aastal vastu võetud Kyōto protokolli ja käesoleva sajandi keskpaiga vahele. Kyōtos nõustus ligikaudu kolmandik maailma riikidest vähendama või hoidma kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 1990. aasta tasemel. See oli esimene samm võitluses ülemaailmse soojenemisega.