MARTIN EHALA ⟩ Hääleõiguse äravõtmine on ajaloolise kaaluga otsustuskoht

Fookuse rubriigi «Ühiskond ja inimene» toimetaja Martin Ehala. Foto: Eero Vabamägi

• Tegu on otsusega, millel suured ühiskondlikud ja rahvusvahelised järelmid.
• Peame end moraalselt ja tehniliselt valmis seadma Venemaa kättemaksuks.
• Hääleõigust KOV valimistel ei tohiks võtta ei kiirustades ega provokatiivselt.

Agressorriigi kodanikelt kohalike valimiste hääleõiguse äravõtmine on äkki muutunud erakondadevahelise võitluse teemaks. Kuid see küsimus vajab üldrahvalikku arutelu ja laiapõhjalist konsensust, kirjutab toimetaja Martin Ehala.

Tegemist on taasiseseisvunud Eesti ajaloo ühe olulisema küsimusega, mis jääb alla vaid NATOsse ja Euroopa Liitu astumisele. Neile otsustele eelnes laiaulatuslik avalik arutelu. Arutelu hääleõiguse äravõtmise üle on olnud kasin. Kuid sellise kaaluga küsimusi ei saa otsustada justkui joonealuse märkusena linnavõimu kauplemise käigus, enne kui avalikkus asjast arugi on saanud.

Ja avalikkusel ei ole praegu veel seisukohta. Kirjutasin nädala alguses 60 silmapaistvale ja ühiskondlikult aktiivsele ühiskonnategelasele, teadlasele, kunstnikule, muusikule, kirjanikule ja näitlejale, ning palusin lühikest kommentaari, kuidas nad suhtuvad ettepanekusse võtta agressorriigi kodanikelt hääleõigus või see peatada.

Tegemist on raske moraalse otsustusega, millel võivad olla märkimisväärsed ühiskondlikud ning ka rahvusvahelised järelmid. Ja on raske ennustada, kas ülekaalus saavad olema head või halvad.

Nii mõnigi tunnistas, et ei oska vastata, sest ei tea piisavalt või ei ole küllalt pädev; nii mõnedki, kes on pädevad, vabandasid end välja suure töökoormusega; mõni rahvusvaheliseltki prominentne ütles lihtsalt, et jätab seekord arvamise vahele. Ja suur osa ei reageerinud üldse.

Selline tulemus ei olnud üllatav. Tegemist on raske moraalse otsustusega, millel võivad olla märkimisväärsed ühiskondlikud ning ka rahvusvahelised järelmid. Ja on raske ennustada, kas ülekaalus saavad olema head või halvad. Aga nagu oma kommentaaris märgib Jaak Jõerüüt, on tegemist iseseisvuse taastamisotsuse kaalu ajaloolise sammuga, millega ei tohiks kauem viivitada.

Olen sama meelt Toomas Kihoga, et peaksime põhiseaduse paragrahvis 156 asendama fraasis «omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud» sõna «isikud» sõnaga «kodanikud».

Seega peame end moraalselt ja tehniliselt valmis seadma Venemaa kättemaksuks – kas meie piir on migrandikriisi peatamiseks valmis, kas elektrijaamade jahutusvee alternatiiv olemas? Kas oleme valmis, et see kõik mõjutab Eesti investeerimiskliimat? Välistada ei saa ka rahutuste provotseerimist. Kas siis liitlased ja nende ühiskonnad mõistaks ja toetaks meid, ajal kui igasugust õiguste piiramist peetakse üheselt taunitavaks?

Need on tõsised ohukohad. Ometi olen sama meelt Toomas Kihoga, et peaksime põhiseaduse paragrahvis 156 asendama fraasis «omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud» sõna «isikud» sõnaga «kodanikud». Sest ühiskondlik olukord on selle sätte sõnastamisest alates oluliselt muutunud.

Põhiseaduse muutmist tuleks alustada kohe, aga tavapärases korras riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. See annaks kõigile aega kohaneda ja muutusega leppida.

Esiteks, toona oli valdav enamik Ida-Virumaa linnade elanikest mittekodanikud ja nende kaasamine kohalike volikogude valimisse igati õigustatud. Tänaseks on suurem osa mittekodanikke end määratlenud, paraku osa võtnud ka praeguse agressorriigi kodakondsuse. Sellist olukorda põhiseaduse koostajad ilmselt ette ei näinud. Samuti on Eestist saanud taas sisseränderiik ja kolmandate riikide kodanike osakaal kasvamas. Seetõttu on põhiseaduse muutmine hääleõiguse piiramiseks kohaliku võimu valimistel vajalik.

Kuid seda ei tohiks teha kiirustades ega provokatiivselt. Soov muuta seadust juba järgmise aasta kohalikeks valimisteks seda just on. Põhiseaduse muutmist tuleks alustada kohe, aga tavapärases korras, mis eeldab paranduse vastuvõtmist riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. See annaks kõigile aega muutusega kohaneda ja sellega leppida.