TIIT MARAN ⟩ Metsatööstus ja loodusega etteantud piirid metsaseaduse muudatuste ootuses

Praegused raievalikud on viinud selleni, et üha vähem on ehitusmaterjali varumiseks sobivaid vanemaid okaspuumetsi ja üha rohkem lehtpuuenamusega metsi, näiteks kaasikuid. Foto: Sander Ilvest

Eesti metsa puutuvas on keskne küsimus, kuidas loobuda osast hetkehüvedest ja kasust, et ka järgmistele põlvedele võimalus jätta. Mets kui toore, keskkond ja kultuuriväärtus on liiga oluline selleks, et seda käsitleda kitsalt oleviku seisukohalt, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni liige Tiit Maran (SDE).

Neljatäheline sõna «mets» tähendab Eestis paljut. See on muu hulgas kujunenud ka elukeskkonna sünonüümiks, mistõttu tähendab mure metsa pikaajalise kestlikkuse pärast paljudele meist ka muret keskkonna pärast laiemalt.

Kahtlematult on see vägagi asjakohane mure, mis aga põrkub vajadusele tagada toore metsatööstusele. Arvestades maailmaturu lõputut nälga puidu järgi ja tänast majandusmudelit oma lõputu kasvu eeldusega, on üsna asjatu lootus seda nälga rahuldada kogu maailma puiduressursiga, saati siis Eesti metsa piskuga.