Aasta oli ilmselt 1987, kui mu erakordselt elevil sõber üritas mulle kirjeldada filmi, mida tal oli oma vanema venna sõbra juures õnnestunud näha. Filmi nime ta ei mäletanud, kuid kirjeldas seda kui «punkarite ja hevikate sõda». Arvestades, et hevi oli tol ajal eriti kuum teema, olin ma erakordselt häiritud, et tema oli näinud midagi ägedat ja mina mitte – mis siis, et ninahäälse venekeelse tõlkega ning sellise pildikvaliteediga, mille stoppkaader meenutaks pigem akvarelli kui fotot.
Ühel hetkel paar aastat hiljem avastasin, et vaatan ilmselt just sedasama filmi, mida sõber toona kirjeldas. Soomlased näitasid tänaseks kultusfilmiks kujunenud märulit «Mad Max 2: Maanteesõdalane». Mind valdas äratundmisrõõm: «Kuulge, see ongi ju see!»