Peeter Koppel ⟩ Pill tulebki pika ilu peale

Peeter Koppel. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

• Riigid on laenuga ostnud majanduskasvu.
• Eesmärgiks on poliitiline stabiilsus.
• Ühel hetkel see lähenemine ammendub.

Praktiliselt igal pool, kus mul lubatakse suu lahti teha, mainin ma ära, et majanduskasvul on pikas perspektiivis kaks juurpõhjust – demograafia ja tootlikkuse kasv, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.

Kui demograafia osas täpsemaks minna, siis olulisim on see, et juurde tuleks just tööealist elanikkonda. Te vist saate juba aru, kuhu ma tüürin? Nimelt on arenenud maailmas (ja eriti meil siin) sellega halvasti. Seega jääb kogu lootus tootlikkuse kasvule? Jah, kuid ka sellega on halvasti.

Kui arenenud maailma tervikuna vaadata, siis alates 80ndatest ongi tegelikult mõlema asjaoluga lood kesised ning potentsiaalne majanduskasv seega nõrgavõitu. Arusaadavalt on seega ka nõrgukesed eeldused elustandardi edasiseks paranemiseks.

Kui teil on olnud kunagi küsimus, miks ikkagi riigid end suhteliselt sügavasse auku laenasid, siis just selle pärast. Sisuliselt on kompenseeritud kasvu kesisusest tekitatud probleemi. Laenuga on ostetud selliseid kasvumäärasid, mis oleks piisavad selleks, et inimesed väga ei pahandaks – laenuga on ostetud poliitilist stabiilsust!

Samas võlakoorma kasvatamine olukorras, kus eeldused kasvuks halvenevad, kaasatud ressurss läheb püsikuludeks ja mitte tootlikkust parandavateks investeeringuteks, on pehmelt öeldes problemaatiline. Võlakoorma teenindamine sellistes tingimustes on kallis ja läheb aina kallimaks. Tundub nagu teekond millegi halva suunas? Ongi. Sellel teekonnal on aga leevendavaks asjaoluks olnud negatiivsed reaalintressid.

Võlakoorma kasvatamine olukorras, kus eeldused kasvuks halvenevad, kaasatud ressurss läheb püsikuludeks ja mitte tootlikkust parandavateks investeeringuteks, on pehmelt öeldes problemaatiline.

Negatiivne reaalintress tähendab, et inflatsioon on makstavast laenuintressist kõrgem. Lihtsustades võib öelda, et raha ostujõu vähenemine ajas justkui aitab laenu tagasi maksta. Siin ei tasu unustada seda, mida keskpangad on teinud nii intressipoliitika kui ka «monetaarpoliitika kvantitatiivse lõdvendamise» ehk inimkeeli rahatrüki kontekstis. Reaalintresse ongi surutud negatiivseks.

See on aga tekitanud olukorra, kus turgudel – olgu see siis aktsia- või kinnisvaraturg – on üha suurem kogus raha üha kõrgema riskiga ajanud taga üha väiksemat tootlust, tekitades muuhulgas õigel hetkel laenuga kinnisvara omandanutes illusioone, et ollakse investeerimisgeeniused. Noh, LCD-telekates ja suitsuvorstis mõõdetuna ehk ollaksegi… Muidu aga vast mitte?

Varahindade inflatsioon on aga muuhulgas tekitanud ka märkimisväärse ebavõrdsusplahvatuse ning inimesed on ikkagi pahased. Täpsemalt – üha pahasemad ja pahasemad. Kuskilt on nimelt lendu läinud ka arusaam, et varahindade inflatsiooni toel miljardäride vara kasv pole mitte varahindade inflatsiooni paratamatu tulem, vaid on kelleltki teiselt sisuliselt ära võetud raha. Igasugused tolad, petised ja tülinorijad nimelt on majanduse kuulutanud nullsummamänguks. Erakordselt totter seisukoht, kuid võimaldab petistel kenasti end õilsana lasta näida.

Varahindade inflatsioon on aga muuhulgas tekitanud ka märkimisväärse ebavõrdsusplahvatuse ning inimesed on ikkagi pahased.

Aga see selleks – loodetavasti olete te juba eelnevast protsessikirjeldusest aru saanud, et edaspidigi «poliitiliselt aktsepteeritavate kasvumäärade» saavutamiseks peabki olema krediidiressurss kättesaadav ning seda üha madalamate ja madalamate reaalintressidega.

See aga tähendab minu arvates seda, et ükskõik, millistest intressimääradest me praegu räägime – ja muide, täna me räägime sellest, et mingit kiiret langust keskpankade suunatavates intressimäärades ei tule –, siis tulevikku vaadates näeme ilmselgelt seda, et reaalintresside pikema perioodi keskmine saab olema (surutud) allpool nulli. Selge on aga ka see, et kuskil on piir ning ühel hetkel jõuab kätte hetk, kus see lähenemine end ammendab.

Kui investorina ei ole mul probleemi omada enam-vähem selget arusaama, mis sellises kontekstis ostujõu säilitajana (ja isegi kasvatajana) toimida võiks, siis see, et poliitilist stabiilsust enam «osta» ei saa, tekitab küll ärevust. Pill tuleb pika ilu peale. Kangesti tundub, et see pill mängib inflatsioonilist laulujoru. Halb nali, hea küll. Aga asi on tõsine.